Käsiraamat lasteaednikele

Mõisted

1.1 Mõisted

Vägivalla aluseks võivad olla nii inimese rass, rahvus, religioon, perekonnaseis, seksuaalne suundumus, varanduslik seisund, iga ja sugu. Käesolevas käsiraamatus on käsitletakse soolise vägivallana naistevastast vägivalda.

Naistevastase vägivalla teema pälvis avalikkuse tähelepanu 20. sajandi lõpukümnenditel. 

Aastaid 1976-1985 nimetatakse ka ÜRO naiste aastakümneks, sel ajal korraldas maailmaorganisatsioon kolm ülemaailmset naistele pühendatud konverentsi, kus naistevastase vägivalla teema jõuliselt esile kerkis.

Kui algselt käsitleti naistevastast vägivalda eelkõige laialt levinud sotsiaalse probleemina, siis alates 1990-ndatest räägitakse naistevastasest vägivallast kui tõsisest naiste inimõiguste rikkumisest.

1979. aastal võttis ÜRO vastu Konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta. Eesti ühines selle konventsiooniga alates 1992. aastast.

NAISTE DISKRIMINEERIMINE

Konventsiooni  1. artikli kohaselt tähendab mõiste "naiste diskrimineerimine" mis tahes vahede või erandite tegemist või piiranguid soo järgi, mille eesmärgiks on luua olukord, kus inimõiguste ja põhivabaduste olemasolu naistel tunnistatakse vähem või üldse mitte, kus naistel on vähem võimalusi või puuduvad võimalused kasutada või realiseerida inimõigusi ja põhivabadusi poliitikas, majanduses, sotsiaal-, kultuuri-, tsiviil- või mis tahes muus valdkonnas.

Konventsiooniga ühinenud riigid kohustusid muuhulgas:

rakendama kõiki vastavaid abinõusid, et likvideerida naiste diskrimineerimine mis tahes isiku, organisatsiooni või ettevõtte poolt;

 rakendama kõiki vastavaid abinõusid, et ära muuta või tühistada kehtivad seadused, määrused, tavad ja praktika, mis kujutavad endast naiste diskrimineerimist.

Eestis 2004. aastast kehtiv Soolise võrdõiguslikkuse seadus[1] keelab soolise diskrimineerimise ja selgitab sellega seotud mõisteid.

Otsene sooline diskrimineerimine leiab aset, kui ühte isikut koheldakse tema soo tõttu halvemini, kui koheldakse, on koheldud või koheldaks teist isikut samalaadses olukorras. Otsene sooline diskrimineerimine on ka isiku ebasoodsam kohtlemine seoses raseduse ja sünnitamisega, lapsevanemaks olemise, perekondlike kohustuste täitmise või muude soolise kuuluvusega seotud asjaoludega, samuti sooline ja seksuaalne ahistamine ning ahistamise tõrjumisest või ahistamisele alistumisest põhjustatud ebasoodsam kohtlemine.

Kaudne sooline diskrimineerimine leiab aset, kui väliselt neutraalne säte, kriteerium, tava või tegevus seab ühest soost isikud, võrreldes teisest soost isikutega, ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui kõnealusel sättel, kriteeriumil, taval või tegevusel on objektiivselt põhjendatav õigustatud eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

Naistevastane vägivald on üks naiste diskrimineerimise vorme.

1992. aastal vastu võetud ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide vastu võitlemise komitee üldistes soovitustes nr 19[2] on öeldud:

Naistevastane sooline vägivald on vägivald, mis on naiste vastu suunatud põhjusel, et ta on naine ning mis mõjutab naisi ebaproportsionaalselt ning mis hõlmab akte, millega naisele tekitatakse füüsilisi, psühholoogilisi või seksuaalseid kahjustusi või kannatusi, selliste aktidega ähvardamist, sundi või vabadusest ilmajätmist

ÜRO Peaassamblee võttis 1993. aastal vastu deklaratsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta[3]. Deklaratsioonis öeldakse:

NAISTEVASTANE VÄGIVALD

on igasugune soolisel erinevusel põhinev vägivald, mille tulemus on või mis võib tõenäoliselt lõppeda vaimse, kehalise või seksuaalse kannatuse või kahjuga naisele, sealhulgas ka sellise vägivallaga ähvardamine, sund ja vabaduse võtmine, kas avaliku või eraelu sfääris.

Deklaratsioonis  mõistetakse naistevastase vägivallana

a.   perekonnas või koduseinte vahel asetleidvat füüsilist, psühholoogilist või seksuaalset vägivalda, abielusisest vägistamist, tütarlaste seksuaalset kuritarvitust perekonnas, naiste ümberlõikamist ning muid naistele kahjutekitavaid tavasid, mitte paarisuhtega seotud vägivalda ja ekspluateerimist;

b.   avalikkuses asetleidvat füüsilist, seksuaalset ja psühholoogilist, vägivalda, mis sisaldab muu hulgas vägistamist, seksuaalset kuritarvitamist, seksuaalset ahistamist ja hirmutamist töökohal, haridusasutustes või muudes kohtades,  naistega kaubitsemist ja prostitutsiooni;

c.   riigi või riigiametnike poolt toimepandud või andeksantud füüsilist, psühholoogilist või seksuaalset vägivalda;

Deklaratsioonis tunnistatakse, et naistevastane vägivald on naiste ja meeste ajalooliselt kujunenud  ebavõrdsete võimusuhte väljendus, mis on viinud meeste ülemvõimule naiste üle ja naiste diskrimineerimisele ning mis on kujunenud takistuseks naiste täielikule arengule.

Samuti tunnistatakse, et naistevastane vägivald on üks olulisimaid sotsiaalseid mehhanisme, millega naised surutakse meestest alamasse positsiooni.

Alates eelmise sajandi lõpukümnenditest pole naistevastase vägivalla probleem kogu maailmas oma aktuaalsust kaotanud. Mida rohkem teemat uuritakse, seda selgemaks saab, et naistevastane vägivald on laialdaselt levinud nii arengumaades kui arenenud riikides.

Vägivald naiste vastu on lai mõiste ja valdkond, mis sisaldab nii avalikus kui ka isiklikus sfääris toimuvat füüsilist ja seksuaalset vägivalda, aga ka türanniseerimist, emotsionaalset ja vaimset vägivalda, poisslaste eelistamist tüdrukutele, intsesti jne. Naistevastane vägivald on midagi, mis eksiseerib igal kontinendil ja igas riigis, eri kultuurides ja religioonides, selle vormid võivad lokaalselt erineda, kuid selle põhjuseks ja kontekstiks on meeste füüsiline, majanduslik, moraalne ning sotsiaalselt ja kultuuriliselt õigustatud ja üha uuesti toodetav võim ja domineerimine naiste üle.

Naiste vastu suunatud vägivald ei tähenda seega ainult vägivalda, mis on suunatud naiste vastu, vaid vägivalda, mis on rajatud sugupoolte ebavõrdsusele

2011. aastal vastu võetud Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon defineerib naistevastast vägivalda järgmiselt:

see on naiste inimõiguste rikkumine ning naiste diskrimineerimise vorm; see tähendab kõiki soolise vägivalla akte, mille tulemusena või võimaliku tulemusena tekitatakse naisele füüsilisi, seksuaalseid, psühholoogilisi või majanduslikke kahjusid või kannatusi, sealhulgas selliste aktidega ähvardamist, sundi või omavolilist vabadusest ilmajätmist sõltumata sellest, kas see leiab aset avalikult või eraelus.

Konventsioonis selgitatakse sugupoole mõistet järgmiselt: see on sotsiaalselt konstrueeritud rollid, käitumine, tegevused või omadused, mida antud ühiskond naistele ja meestele sobivaks peab.

Seda, nn sotsiaalset sugu (inglise keeles gender), eristatakse inimeste bioloogilisest soost (sex).

Konventsiooni seletuskirjas viidatakse vastavalt uurimustele, et teatud rollid ehk stereotüübid taastoodavad soovimatuid ja kahjustavaid tavasid ning aitavad kaasa sellele, et naistevastast vägivalda aktsepteeritakse. Selliste soorollide ületamiseks sõnastab konventsioon vabanemise naiste alaväärsusel või strereotüüpsetel soorollidel põhinevatest eelarvamustest, tavadest, traditsioonidest ning teistest käitumisviisidest vägivalla ärahoidmise üldise kohustusena.

Samuti kutsub konventsioon võtma ohvrite kaitse ja toetamise meetmete aluseks soolistatud arusaama naistevastasest vägivallast ja perevägivallast. See tähendab, et vägivalla keeruka olemuse adekvaatseks käsitlemiseks tuleb neid vägivalla vorme vaadelda naiste ja meeste ebavõrdsuse, stereotüüpide, soorollide ja naiste diskrimineerimise kontekstis.

Mõistet ”naistevastane sooline vägivald”  kasutatakse konventsiooni kõigis osades ning see osutab vägivallale, mis pannakse naise suhtes toime põhjusel, et ta on naine või mis mõjutab naisi ebaportsionaalselt.

See erineb teistest vägivalla vormidest, kuna vägivallaaktide peamiseks motiiviks on ohvri sugu. Sooline vägivald viitab teisisõnu igasugusele naise suhtes toimepandud väärteole, see on ebavõrdsete võimusuhete nii põhjus kui tagajärg, mis tuleneb tajutud erinevustest naiste ja meeste vahel ning mis viivad naise madalamale staatusele nii era- kui avalikus sfääris. Niisuguse vägivalla sügavad juured peituvad ühiskonnas valitsevates sotsiaalsetes ja kultuurilistes struktuurides, normides ja väärtustes ning neid säilitatakse sageli eitamise ja vaikimise kultuuri kaudu[4].