Käsiraamat lasteaednikele

Perevägivalla levik

2.3 Perevägivalla levik

Kaua aega peeti Eestis perevägivalda pere siseasjaks, millesse sekkumist tauniti. Ohvritel oli raske abi saada. Tänapäeval peetakse perevägivalda raskeks isikuvastaseks kuriteoks[1] ning mitmed vägivallavormid, nagu füüsiline vägivald, seksuaalne vägivald, tervisekahjustuse tekitamine, tapmine ja tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine on seaduste järgi karistatavad. Emotsionaalset kahju tekitava psühholoogilise vägivalla puhul on endiselt raske õiguslikku abi saada, sest see ei ole karistusseadustiku järgi karistatav, kuigi rahvusvahelistes dokumentides seda soovitatakse. Perevägivald eraldi kuriteokoosseisuna ei ole Eesti seadustes määratletud. 

Eesti statistika perevägivallast

Kuritegevuse statistika. 2013. aastal registreeriti Eestis 2752 perevägivallakuritegu, millest enamik (75%) toimub praeguste või endiste abikaasade või elukaaslase vahel[2]. Järgmisel kohal on vanemate vägivald laste vastu. Enamasti on peres vägivalla toimepanejateks mehed ja ohvriteks naised. Näiteks paarisuhtevägivalla puhul oli 96% juhtudel mees vägivallatsejaks ning naine kannatajaks. Perevägivalla juhtumite seas domineerib füüsiline vägivald. Oluliselt vähemal määral esineb tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamist, seksuaalvägivalda pereliikme suhtes ja pereliikme tapmist.

Varjupaikade statistika. Eestis on praegu 13 naiste varjupaika[3], mis pakuvad majutust, emotsionaalset tuge ja nõustamist vägivalda kogenud naistele, aga ka nende lastele. Lisaks naiste varjupaikadele tegutseb Eestis mitmeid laste varjupaiku, mis annavad peavarju ja kaitset vägivalla või konfliktide tõttu ohtu sattunud vanemliku hoolitsuseta jäänud lastele.

Eesti Naiste Varjupaikade Liidu statistika järgi pöördus 2013. aastal naiste varjupaikade poole majutusele ja/või nõustamisele 1524 naist ning koos nendega 208 last. Varjupaiga poole pöördunud naistest 69% oli kokku puutunud vaimse, 50% füüsilise, 39% majandusliku ning 10% seksuaalse vägivallaga. Enamasti kasutas naise suhtes vägivalda tema partner või ekspartner (87%), kuid esines ka juhtumeid, kus vägivallatsejaks oli poeg või tütar (3%), vanemad (3%) või teised lähituttavad või sugulased (7%).

Perevägivallast uuringute järgi

Perevägivalla tegelik tase on märksa kõrgem, kui seda näitab kriminaal- või varjupaikade statistika. Kuna perevägivald toimub lähedaste inimeste vahel, ei taheta eriti kodus toimunust väljapoole rääkida, veelgi vähem aga pöörduda politseisse või mõne teise abiandva asutuse poole.

Parema ülevaate vägivalla levikust annavad uuringud, mille anonüümne olemus julgustab inimesi andma teada vägivaldsetest juhtumitest pereelus. Uuringute järgi on naised sagedamini nii isikuvastase kui ka partneri poolse vägivalla ohvriks.[4]  Naised on meestest oluliselt rohkem kokku puutunud mitmete erinevate psühholoogilise ja füüsilise vägivalla juhtumitega. Seksuaalse vägivalla ohvriteks on peaaegu üksnes naised. 2012. aastal Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti poolt läbi viidud kogu Euroopa Liitu hõlmanud naistevastase vägivalla uuringust selgus, et 20% Eesti naistest on kogenud oma elu jooksul praeguse või endise partneri poolt füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda (EL keskmine näitaja oli 22%). Veidi rohkem oli aga neid naisi (22%), kes olid kogenud füüsilist/seksuaalset vägivalda väljaspool paarisuhet näiteks tuttava või võõra inimese poolt. Pooled naistest olid oma elu jooksul paarisuhtes puutunud kokku psühholoogilise vägivallaga. Näiteks oli nende praegune või endine abikaasa/partner neid pidevalt kontrollinud, halvustanud, hirmutanud, ähvardanud neile või lastele haiget teha või lapsed naiselt ära võtta.  Umbes iga kümnes tõsist vägivalda kogenud naine on teatanud juhtunust politseisse.

Paarisuhtes kogetud vägivald põhjustab naistele oluliselt tõsisemaid tagajärgi kui meestele. Naised saavad sagedamini vigastada kui mehed, kusjuures naised saavad enam tõsiseid vigastusi (nt luumurrud, siseorganite vigastused, veritsevad haavad) kui mehed. Vägivalla tõttu tunnevad naised meestest rohkem hirmu ning neil esineb märgatavalt sagedamini depressioonisümptomeid (nt masendustunne, keskendumisraskused, unehäired).[5]

Paljud Eesti teismelised lapsed on kogenud oma elu jooksul vähemalt korra psühholoogilist või füüsilist väärkohtlemist (vt joonis 1)[6]. Kõige sagedamini oli lapsi sõimatud, näägutatud ja solvatud. Kolmandik on kogenud elu jooksul kergemat laadi füüsilist väärkohtlemist nagu näiteks togimine, nügimine, tutistamine. Raskema füüsilise väärkohtlemisega (sh löömine, hammustamine, peksmine) on kokku puutunud 16% teismelistest. 6% noortest on seksuaalselt väärkohelnud mõni pereliige või sugulane[7]. 15% 13-16-aastastest lastest on ühe aasta jooksul vähemalt korra kehaliselt karistatud.[8] Laste uuringud näitavad, et tüdrukud on poistest oluliselt sagedamini väärkohtlemise ohvriks, eelkõige aga seksuaalse vägivalla ohvriks.