Käsiraamat lasteaednikele

Perevägivalla toimemehhanismid

2.4 Perevägivalla toimemehhanismid

Perevägivalla toimumisest aru saamiseks on oluline mõista võimu ja kontrolli rolli vägivaldses suhtes. Vägivallatseja kasutab pidevat kontrolli eesmärgiga panna partner ja teised pereliikmed käituma endale soovitud viisil eneseväärikuse alandamise ja hirmutunde tekitamise abil. See on omakasupüüdlik ja autoritaarne suhtlemisviis. Pideva sundusliku kontrolli rakendamise eristabki peretüli süstemaatilisest perevägivallast.

Süstemaatilist perevägivalda iseloomustab vägivallatseja püüd domineerida ja pidevalt kontrollida partnerit ja teisi pereliikmeid. Kontrolli rakendamiseks võib vägivallatseja hirmutada ja alandada partnerit, pidada teda saamatuks ja rumalaks ning takistada sõpradega suhelda või hobidega tegeleda. Samuti võib vägivallatseja manipuleerida ning kasutada ära lapsi, et sundida partnerit käituma endale meelepärasel viisil. Kontrolli meetoditeks on ka füüsiline, seksuaalne ja majanduslik vägivald. Näiteks võib vägivallatseja „karistada“ partnerit või lapsi füüsiliselt, kui nad ei ole toiminud tema nõudmiste kohaselt. Sageli ei pruugi süstemaatiliselt vägivaldne isik kasutada üldse füüsilist jõudu, vaid rakendab võimu ja kontrolli omamiseks intensiivselt erinevaid psühholoogilise vägivalla liike.

Süstemaatiline vägivald ei ole reeglina vastastikune, kuna ohvril ei ole võimu ning hirm vägivallatseja ees pärsib vastuhakkamist. Süstemaatiline vägivald kasvab aja jooksul, muutub raskemaks ning tagajärjed ohvrile tõsisemaks. Näiteks võib vägivald põhjustada ohvrile vigastused ning depressiooni.

Süstemaatilist vägivalda kirjeldab hästi võimu ja kontrolli ratas, mis töötati välja Ameerikas vägivalda kogenud naiste lugude põhjal.[1] Ratas näitab visuaalselt võimu ja kontrolli kasutamise meetodeid. Mudeli loojad leidsid, et joonisel kujutatud käitumisviisid on universaalsed süstemaatilist vägivalda kasutavale inimesele. Võim ja kontroll on asetatud ratta keskele, kui läbivad elemendid süstemaatilise vägivalla puhul (joonis 2). Sektoritesse on paigutatud rohkem varjatud kontrolli kehtestamise meetodid, nagu näiteks hirmutamine, lastega manipuleerimine või majanduslik vägivald. Ratta välisküljele on märgitud füüsiline ja seksuaalne vägivald kui vigastusi tekitavad ja nähtavaid jälgi jätvad kontrollitaktikad.

Joonis 2. Võimu ja kontrolliratas (Allikas: Pence ja Paymar, 1993)

Võimu ja kontrolli rattale on loodud ka alternatiivne mudel - võrdsuse ratas, mis kirjeldab elutervet ja mittevägivaldset paarisuhet (joonis 3). Kui võimul ja kontrollil baseeruvas suhtes on partnerid ebavõrdsel positsioonil ning domineerib sundus, alandus ja usaldamatus, siis võrdse paarisuhte märksõnadeks on vastastikune austus, toetus ja üksteisega arvestamine. Võrdsuse ratas näitlikustab küll mehe sobilikku käitumist naisesse, kuid seda võib tõlgendada ka vastupidi kirjeldamaks naise lugupidavat suhtumist mehesse.

Joonis 3. Võrdsuse ratas (Allikas: Pence ja Paymar, 1993)

Vägivalla tsüklilisus

Perevägivald ei toimu siiski pidevalt, vaid see esineb tsükliliselt. Leonore Walker uuris paarisuhtevägivalda kogenud naiste juhtumeid ning täheldas vägivalla toimumises kolm perioodiliselt korduvat faasi. Need faasid erinevad vägivalla kasutamise intensiivsuselt ja kestuselt. Aja möödudes võib vägivald muutuda tõsisemaks ja laiahaardelisemaks. Sellist vägivalla toimumise tsüklilist mustrit nimetas ta vägivallaringiks.[2]

Esimeses nn pinge kogunemise faasis on naise ja mehe suhtlemine pingeline ja ärev. Mees ei kasuta naise suhtes küll füüsilist vägivalda, kuid võib olla psühholoogiliselt vägivaldne. Hoolimata naise püüdlustest käituda mehe ootustele vastavalt ja pinget vähendada, mees siiski alandab ja ähvardab naist. Kuna naine tajub olukorda ärevana, kaugeneb ta mehest, millele mees vastab omakorda suurema kontrollimise ning domineerimisega.

Teises faasis (plahvatuse faasis) ei suuda või ei taja mees enda negatiivseid emotsioone kontrollida ning muutub füüsiliselt vägivaldseks. Vägivald võib põhjustada naisele tõsiseid vigastusi ja šoki. Pärast vägivallaepisoodi on naine hirmunud, endassetõmbunud ja süüdistab end, mees tunneb aga hetkelist pingelangust. 

Kolmandas faasis on nn mesinädalad, kus mees tunneb süümepiinasid ja häbi ning palub naise käest andeks. Mees püüab olla lahke ja armastusväärne ning naisele haiget tegemist „kompenseerida“. Näiteks võib ta kinkida lilli, minna koos välja aega veetma ning lubada end muuta ja enam mitte vägivalda kasutada. Sellel etapil pinge langeb, mees ja naine võivad kogeda “uut” armastust ja lootust ning suhe (näiliselt) paraneb. Selle tulemusena võivad ohver ja vägivallatseja eitada vägivallajuhtumi või pisendada selle tõsidust. Naised võivad päriselt uskuda, et mees muudab oma käitumist ja vägivald lõpeb. Mesinädalate faas ei ole kunagi võrreldav päris mesinädalate ajaga paarisuhtes. Vägivalla tsükliline iseloom raskendab ohvril abi otsida ja suhtest lahkuda, kuna vägivallatseja armastuse ja hoolimise perioodi vaheldumine vägivaldsete episoodidega tekitab ohvris segadust ning valesid järeldusi. Ka võib mesinädalate faas ning vägivallajuhtumite varjamine jätta inimestele väljastpoolt (nt tuttavatele, spetsialistidele) suhetest peres petliku mulje. Nad võivad pidada peret õnnelikuks ning mitte uskuda vägivalla toimumist.

Joonis 4. Vägivallaring