Käsiraamat lasteaednikele

VÕRGUSTIKUTÖÖ

3. VÕRGUSTIKUTÖÖ

3.1 Abi andvad spetsialistid

Naistevastase ja perevägivalla ohvrite abistamiseks ei piisa ühe spetsialisti või ühe asutuse jõududest, vaja on koostööd mitmete teiste spetsialistide ja organisatsioonidega. Viimastel aastatel on üle kogu Eesti hakanud järjest paremini toimima spetsialistide ja erinevate asutuste vaheline võrgustikutöö.

Järgnevalt vaatleme, kes peaksid kuuluma võrgustikku, kui tegemist on perevägivalda kogenud või pealt näinud lasteaialapsega, ja millised on nende roll ja võimalused.

Kindlasti on lasteaia esimene koostööpartner kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja (lastekaitsetöötaja puudumisel sotsiaaltöötaja)

Eesti riigis on lastekaitse korraldatud kolmel tasandil: kohalikul, maakondlikul ja riiklikul. Lastekaitse põhirõhk Eestis on praegu kohalikul omavalitsusel, kes korraldab laste kaitset ja abi osutamist kohaliku omavalitsuse territooriumil ning peab tagama lastele ja peredele vajalike teenuste kättesaadavuse.

Lastekaitsetöö teostamiseks võtab omavalitsus tööle lastekaitsetöötajad või sotsiaaltöötajad

Lastekaitsetöötaja peamisteks tööülesanneteks on

• laste ja perede nõustamine,
• informeerimine,
• probleemide lahendamise koordineerimine,
• toetuste, teenuste ning muu abi seostamine lapse õiguste ja heaolu tagamiseks.

Valla- või linnavalitsuse lastekaitsetöötaja on last ümbritseva võrgustiku sõlmpunkt ja lapse abivajadust puudutava teabe peamine koondaja, keda vägivalla kahtlusest teavitada. Temale laekuvatest infokildudest kujuneb terviklikum pilt lapse abivajadusest ja sobivaimatest sekkumisviisidest.

Valla- või linnavalitsusel peaksid olema võimalused pakkuda lapsele ja tema perele vajalikke

sotsiaalteenuseid, sotsiaaltoetuseid või muud abi ning korraldada vajadusel lapse

asendushooldust, kui laps eraldatakse perest.

Politsei

Teatud juhtudel on vaja pöörduda esmajärjekorras politseisse, eelkõige tõsise elu ja tervist puudutava ohu ja õigusrikkumiste korral. Ka sellest on hea teada anda valla- või linnavalitsusele.

Vägivalla juhtumil välja kutsutud politsei

• lõpetab vägivalla,
• küsitleb osapooli,
• vaatab üle sündmuskoha,
• vajadusel eemaldab vägivallatseja,
• täidab perevägivalla infolehe, jagab ohvrile infot edasise abi osas,
• kuriteo tunnuste olemasolul alustab menetlust (olenemata ohvri soovist).

Politsei  töötab 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas. Politsei saab abi pakkuda geograafiliselt väga laias piirkonnas, jõuab kiiresti sündmuskohale.

Politseil on seaduslikud võimalused vägivallatseja korrale kutsuda ja võimalus pakkuda vägivalla ohvrile turvalisust ning teavitada abisaamise võimalustest.

Kõigis neljas politseiprefektuuris (Põhja, Lõuna, Ida ja Lääne prefektuuris) on loodud eraldi lastekaitsetalitused või –teenistused, kus töötavad spetsiaalse koolituse saanud politseinikud, kes tegelevad laste vastu toime pandud kuritegude menetlemisega.

Naiste tugikeskused

Naiste tugikeskuste eesmärgiks on pakkuda spetsialiseeritud nõustamist ja turvalisust igat liiki naistevastast vägivalda (nii  psühholoogilist, majanduslikku, füüsilist kui seksuaalset) kogenud naistele ja nendega koos olevatele lastele,  jõustada ja toetada naisi ja lapsi vägivaldsest keskkonnast väljumisel.  

Eestis tegutseb 13 naiste tugikeskust/varjupaika, mis on iseseisvad MTÜ-d.

Naiste tugikeskused pakuvad

• turvakodu teenust,
• juhtumipõhist nõustamist,
• psühholoogilist nõustamist või psühhoteraapiat,
• õigusabi.

Nõustamist pakutakse ka neile naistele ja lastele, kes turvalist majutust ei vaja. Naiste tugikeskused on avatud peaaegu kõigis Eesti maakondades, kuid teenuste pakkumisel ei lähtuta elukohast.

Naiste tugikeskuste asukoht ei ole turvalisuse huvides avalik, ühendust saab võtta telefoni ja meili teel.

Kõik teenused on vägivalda kogenud naistele ja lastele tasuta.

Telefonile vastamine ja vastuvõtt turvakodusse on tagatud  ööpäevaringselt.

Vajadusel saab klient jääda anonüümseks.

Ohvriabi

Ohvriabi on tasuta avalik sotsiaalteenus, mille eesmärgiks on säilitada või parandada ohvri toimetulekuvõimet. Ohvriabitöötajad pakuvad emotsionaalset tuge ja jagavad informatsiooni abi saamise võimaluste kohta. Samuti juhendavad ja abistavad suhtlemisel riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustega ning teiste ohvrile vajalikke teenuseid osutavate asutustega.

Õigus pöörduda ohvriabisse on kõigil inimestel, kes on langenud hooletuse või halva kohtlemise, füüsilise, vaimse või seksuaalse vägivalla ohvriks. Igal inimesel, kellele on põhjustatud kannatusi või tekitatud kahju, on võimalik saada nõustamist sõltumata sellest, kas kahju tekitaja on tulnud avalikuks ja kas tema vastu on algatatud kriminaalmenetlus.

Riik hüvitab süüteo ohvritele ja nende pereliikmetele vajaduse korral psühholoogilise abi kulutused. Psühholoogilise abi kulude hüvitise saamise eelduseks on süüteo kohta väärteo-või kriminaalmenetluse alustamine. Psühholoogilise abi (psühholoogiline nõustamine, psühhoteraapia või tugigrupi teenuse osutamine) kulud hüvitatakse isikule ühe aasta jooksul süüteo toimepanemisest arvates. Psühholoogilise abi kulude hüvitamiseks tuleb esitada vastav taotlus piirkondlikule ohvriabi töötajale.

Perearst ja pereõde

Perearst ja pereõde on esmaseks kontaktpunktiks tervishoiusüsteemiga kõigile isikutele nende vanusest ja soost olenemata, kus tagatakse abi enamus seisundite korral ning vajadusel eesmärgistatud edasisuunamine eriarstiabi süsteemi.

Perearst ja pereõde viivad läbi ka laste tervisekontrolli, mille eesmärgiks on laste arengu jälgimine ja tervise- ning arenguhäirete varajase avastamise kaudu vajaliku meditsiinilise abi tagamine lapsele.

Vägivalla juhtumitel saavad nad lisaks abi ostumisele fikseerida ka ohvri vigastused ja üldseisundi, mis võivad hiljem olla olulised kriminaalmenetluses või kohtuvaidlustes hooldusõiguse küsimustes.

Psühholoog, psühhoterapeut

Psühholoogilist abi võib vaja minna nii vägivalla asetleidmise tuvastamiseks kui lapse ja ema toimetuleku toetamiseks.

Psühholoogiline abi seisneb nii nõustamises kui psühhoteraapias.

Nõustamise käigus püütakse hõlbustada inimese toimetulekut tema elukeskkonnas, talle keerukates elusituatsioonides ja suhetes.

Psühhoteraapias keskendutakse muutustele põhiliselt inimese isiksuse sees ning inimese ja keskkonna vahelised suhted on pigem tagaplaanil. Psühhoterapeudi peamine eesmärk on muutuste esilekutsumine inimese mõtetes, tunnetes ja käitumises, et parandada inimese vaimset ja füüsilist tervist ning seeläbi ka sotsiaalset toimetulekut.

Psühholoogiline nõustamine, nõustamiskeskuste ja erinevate terapeutide poole pöördumine

on üldjuhul tasuline. Samas pakuvad mitmed kohalikud omavalitsused oma elanikele tasuta teenust või kompenseerivad osaliselt või täielikult nõustamisele tehtud kulutused.  Informatsiooni kohaliku omavalitsuse poolt osutatavate ja osaliselt või täielikult kompenseeritavate teenuste kohta, saab sotsiaal- või lastekaitsetöötajalt.

Psühhiaater

Psühhiaater on meditsiinialase akadeemilise haridusega arst, psüühika- ja käitumishäirete hindamise ning ravimisega tegelev spetsialist. Erinevalt paljudest teistest eriarstidest, ei ole psühhiaatri poole pöördumiseks vaja perearsti saatekirja.

Psühhiaatri abi võib vägivalla juhtumitel vaja minna nii lapse seisundile hinnangu andmiseks kui ravimiseks.

 3.2 Abitelefonid

Lasteabi nõuandetelefon 116 111 on üleriigiline ööpäevaringne tasuta lühinumber, millele võib teatada  abivajavast lapsest ning kust saavad lapsed, noored, lapsevanemad või teised täiskasvanud vajadusel nõustamist.

Tugitelefon 1492 on üleriigiline ööpäevaringne tasuta  lühinumber kõigile füüsilist, vaimset, majanduslikku või seksuaalset vägivalda kogenud naistele, kes

·         tunnevad, et tahavad oma probleemist rääkida,

·         vajavad tuge oma murele lahenduste otsimisel,

• otsivad abi peale vägivallajuhtumit või kaitset vägivalla eest, kuid ei tea kuhu ja kelle poole pöörduda,
• vajavad infot probleemi juriidiliste külgede kohta.

Tugitelefonile võivad nõu küsimiseks helistada ka vägivalla ohvrite lähedased ja nendega kokku puutuvad spetsialistid.

Naiste tugitelefoni töötajad

·         pakuvad emotsionaalset tuge,

·         jagavad informatsiooni abi saamise võimaluste kohta üle Eesti,

·         annavad asjaajamisjuhiseid suhtlemisel riigiasutuste ja teiste vajalikke teenuseid osutavate asutustega.

Politsei lühinumber on 110. Hädaabinumber on 112.

3.3 Võimalikud probleemid asutustevahelises koostöös 

Erinevad lähtekohad

Paljudes riikides (nagu ka Eestis) tegelevad perevägivalla ja lastekaitse erinevate valdkondadega eraldiseisvad ning omaette tegutsevad asutused. Marianne Hester analüüsis sellist nähtust 2011. aastal “kolme maailma mudeli” alusel:

Perevägivald: naiste tugikeskused ning muud perevägivalla ohvrile suunatud teenuseid pakkuvad organisatsioonid ning perevägivalla toimepanijatega tegelevad kriminaal- ja tsiviilasju lahendavad asutused.

Lastekaitse: lastekaitse asutused, laste tugiteenused ning noorte nõustamiskeskused.

Lapse suhtlemine vanematega: perekonnaõiguse küsimustega tegelevad kohtud ning muud asutused, kes tegelevad lapsevanema ja lapse kokkusaamisi puudutavate probleemidega.[1]

Hester väidab, et nimetatud kolme valdkonda on iseäranis raske kokku viia ning mingilgi moel koordineeritult tegutsema panna, kuna nad on arenenud eraldi, neil on oma töökultuur ja seadusbaas ning sisuliselt on tegu kolme ”erineva maailmaga”. Lisaks eraldi maailmade mõistele juhib ta tähelepanu veel ühele mõjutegurile: soo sotsiaalsele konstrueerimisele, mis tuleneb soolise ebavõrdsuse pidevast taasloomisest ja -tootmisest ühiskonnas. Perevägivalla kontekstis võidakse seetõttu naist pidada „süüdiolevaks ohvriks“, kes justkui kannaks ise vastutust  oma ohvristaatuse eest (Hester 2011[2]).

 “Kolme maailma” tõttu kujunevad vägivalla ohvriks langenud naiste ja laste suhtes astutavad sammud sageli vastukäivaiks. Perevägivalla maailmas julgustatakse ohvreid vägivallast teatama ning enda kaitsmiseks õiguslikke abinõusid kasutama; lastekaitse maailmas oodatakse naiselt, et ta lahkuks laste kaitsmise huvides vägivaldse partneri juurest ning lapsega suhtlemise maailmas kästakse emal teha kõik selleks, et laps saaks vägivaldse partneri/isaga kohtuda. Selleks, et laste ja nende emade turvalisust mitte ohtu seada, on äärmiselt vajalik, et koostööd tegevad organisatsioonid need kolm maailma kokku liidaks ja et tekiks üks maailm, kus kõik naised ja lapsed saaksid elada vägivallavaba elu.[3]

Punktid, millest abiosutajad peaksid lähtuma lapse/laste turvalisuse huvides rakendatavate sekkumismeetmete korral, peaksid ekspertide arvates olema järgmised[4] :

• Emade kaitsmine ja toetamine on parim moodus nii emade kui laste turvatunde tagamisel.
• Naistele ei tohiks panna vastutust laste kaitsmisel vägivalla eest ning nende suhtes ei tohiks rakendada karistusmeetmeid, nagu lapse äravõtmisega ähvardamist.  Niisugune käitumine on vastupidise efektiga, see tekitab ohvris hirmu ega lase vägivallatsejat oma tegude eest vastutusele võtta.
• Vanematega suhtlemise ja lapse eestkoste korraldamisel tuleks alati arvestada vägivallajuhtumeid[5] ning pidada esmatähtsaks laste ja nende emade õigust turvalisusele, mitte vägivaldsete isade õigust lapsega suhelda.

Andmekaitse probleemid

Tihti tuuakse eri valdkondade spetsialistide koostöö takistusena välja andmekaitse probleeme. Lapsi puudutavates küsimustes peaks tänaseks see probleem lahendatud olema, kuna Lasteombudsman on välja töötanud abi vajavast lapsest teatamist ja andmekaitset käsitleva juhendi.[6]

Juhend kinnitab, et andmekaitse nõuded ei takista abivajavast lapsest pädevale asutusele teatamist. Abivajavast lapsest võib teatada ja vajadusel edastada lapse abivajadusega seotud (sh delikaatseid) isikuandmeid valla- või linnavalitsusele ja politseile ilma lapse ja/või tema seadusliku esindaja teadmise ja nõusolekuta, kuna nendel asutustel on seadusjärgne õigus lapsega seotud isikuandmete töötlemiseks. Just valla- või linnavalitsusele ja politseile on seadusandja esmajärgus pannud kohustuse abivajava lapse õigusi kaitsta.

On ka teisi haldusorganeid, kellel on seaduse alusel õigus isikuandmeid töödelda ja kellele võib lapse abivajadusega seotud isikuandmeid edastada ilma lapse ja/või tema seadusliku esindaja teadmise ja nõusolekuta. Näiteks prokuratuurile, kes juhib kohtueelset menetlust. Maavanema poole, kes kontrollib sotsiaalteenuste kvaliteeti, ning õiguskantsleri poole, kes teostab järelevalvet põhiõiguste ja vabaduste tagamise üle, võib pöörduda näiteks siis, kui hoolimata abivajava lapse kohta teatamisest valla- või linnavalitsusele ja politseile ei ole laps

abi saanud.