Käsiraamat lasteaednikele

Naistevastase vägivalla vormid ja levik

1.2 Naistevastase vägivalla vormid ja levik

1.2.1 Naistevastane paarisuhtevägivald

Naised võivad kogeda vägivalda nii tänaval, töökohtades, õppeasutustes ja kodus. Kogu maailmas on naised tavaliselt ja eelkõige oma abikaasa või elukaaslase vägivalla ohvrid. Meeste vastu suunatud vägivald seevastu toimub tavaliselt avalikes kohtades, nagu tänaval, restoranis või pargis. Lähemalt on naistevastast paarisuhtevägivalda käsitletud perevägivalla peatükis.

1.2.2 Naistele kahjulikud traditsioonilised praktikad

Maailmas on ka 21. sajandil levinud väga paljud erinevad naistele kahjulikud traditsioonilised praktikad, nagu näiteks:

• naiste suguelundite ümberlõikamine ja moonutamine;
• ”au nimel” toimepandavad kuriteod (happerünnakud, enesetapule viimine, kividega pildumine, tapmine ...);
• selektiivsed abordid seoses tulevase lapse soo valikuga ;
• sundabielud;
• alla 18 aastaste laste abielud;
• kaasavaraga seotud vägivald;
• leskede väärkohtlemine, sh enesetapule viimine.

Mitte ükski tava, traditsioon ega usuline kaalutlus ei õigusta vägivalda naiste vastu. Niisuguseid naistevastase vägivalla vorme, millele viidatakse kui traditsioonide, nn ”au või usu nimel” toime pandutele, vaadeldakse Euroopas sageli ”meile võõraks jääva” käitumisena. Siiski on intsest, vägistamine, peksmine või partneri poolne vägivald naistevastase vägivalla traditsioonilised vormid ka Euroopa ajaloos.

Euroopa Nõukogu raportitis ja otsuses ”Naised ja religioon Euroopas” öeldakse: ”Usuvabadust ei saa käsitleda ettekäändena naiste õiguste rikkumiseks, tehtagu seda avalikult, varjatult, seaduslikult või ebaseaduslikult, pandagu seda toime kas ohvrite – naiste -  nõusolekul või nõusolekuta.”[1]

Kõikide eelnimetatud vägivallavormide ühisnimetajaks on patriarhaalsed struktuurid ja hoiakud, millele vägivald tugineb.

Vägivalla põhjused peituvad perede ja ühiskonna tavaarusaamades, mis käsitlevad tütarlapsi ja naisi hierarhiaredeli madalamatele astmetele kuuluvatena ning lubavad meestel – isadel, vendadel, abikaasadel, kogukonna liidritel – nende eest otsuseid langetada, neid väärkohelda, neid ”karistada”, kui nad arvatakse olevat ”reegleid rikkunud” ning mille kaudu pere või kogukonna naisliikmetest tehakse sellise patriarhaalse võimu teostamise kaasosalised.

1.2.3 Naiste tapmine

Maailmas on tänaseni laielt levinud ka naiste tapmine nende soolise kuuluvuse tõttu (inglise keeles femicide).

Naistel on tunduvalt suurem risk langeda tapmise ohvriks paarisuhtes. WHO (Maailma Terviseorganisatsioon) viitab oma infomaterjalis uuringutele, mille kohaselt kõigist tapetud naistest 35 % on langenud partneri poolse vägivalla ohvriks, meeste hulgas on see 5 %[2]. Seejuures on üheks oluliseks tapmise riskigrupiks just rasedad naised.

Ka seksuaalvägivald väljaspool paarisuhet võib sageli lõppeda ohvriks langenud naise tapmisega.

Naiste tapminseni viivad väga sageli maailmas laialt levinud naistele kahjulikud traditsioonilised praktikad.

Niinimetatud ”au nimel” toime pandud mõrvade puhul tapavad tüdrukuid või naisi, keda süüdistatakse abielurikkumises, kes on rasestunud väljaspool abielu või kes on eksinud kogukonnas valitsevate muude tavade vastu, nende oma pereliikmed.

WHO hinnangul tapetakse sel viisil igal aastal maailmas hinnanguliselt 5000 naist ja tütarlast, samas arvatakse, et see arv võib olla ka tunduvalt suurem.

Seoses immigratsiooniga on ”au nimel” toime pandud mõrvade probleem kerkinud üles ka mitmetes Euroopa riikides.

Mõnedes ühiskondades nõutakse tänaseni naiselt abiellumisel kaasavara olemasolu. Seda tava rikkunud naisi võidakse äärmuslikel juhtudel tappa.

Ehkki relvakonfliktides on otsesteks osalejateks valdavalt mehed, on suur oht konfliktide tagajärjel tapetud saada ka naistel ja lastel.

1.2.4 Seksuaalvägivald

WHO (Maailma Terviseorganisatsioon) defineerib seksuaalset vägivalda järgmiselt:

Seksuaalne vägivald -  igasugune seksuaalvahekord või seksuaalvahekorda astumise katse, soovimatud seksuaalse alatooniga märkused või lähenemiskatsed või muul moel isiku seksuaalsuse vastu sunni abil toimepandud teod teise isiku poolt sõltumata tema suhtest ohvriga ükskõik millises kohas, sh kodus või tööl vm.

Sunnina käsitletakse seejuures nii otsest jõu kasutamist, väljapressimist ja ähvardamist kui psühholoogilist sundi.

Samuti loetakse seksuaalvägivallaks olukorda, kus ohver oma abitust seisundist tulenevalt (näiteks haiguse, hoobe, vaimse puude tõttu jne) ei ole võimeline seksuaalvahekorraks nõusolekut andma.

Naistevastane seksuaalvägivald hõlmab näiteks

• vägistamist abikaasa või elukaaslase poolt;
• vägistamist kohtingul;
• vägistamine tuttavate poolt;
• soovimatut seksuaalse iseloomuga tegevust või seksuaalset ahistamist koolis, töökohal vm avalikes paikades;
• peresisest tütarlaste vägistamist ja seksuaalset ahistamist;
• süstemaatilist vägistamist seoses relvastatud konfliktidega.

Enamus vägistamisi pannakse toime poiste ja meeste poolt tüdrukute ja naiste vastu. Vägistamiste ulatus eri kultuurides ja riikides varieerub.

Erinevad teoreetilised koolkonnad pakuvad vägistamise kohta erinevaid seletusi. Bioloogilised argumendid, mille kohaselt testosterooni olemasolu meeste organismis kihutab neid ründavale käitumisele, pole veenvad. See ei seleta aga vägistamise leviku erinevust.

Sama väheveenvad on psühholoogilised argumendid, mille kohaselt vägistamine on üksikisikust lähtuv akt, mille paneb toime kontrollimatu seksuaaltungi all kannatav haige inimene. Uuringud näitavad, et peaaegu kolm neljandikku kõigist vägistajatest planeerib oma tegu ette ning vaid umbes 5% vägistajatest võib liigitada psühhootilisteks.

Kui vägistamise põhjuseks oleksid alkohol ja narkootikumid, nagu samuti väidetakse, siis peaksid need samamoodi mõjuma ka naistele.

Seksuaalvägivalla leviku kohta on väga raske andmeid koguda. Naised ja tüdrukud ei räägi kogetud seksuaalvägivallast, kuna nad kardavad sellega kaasnevat süüdistamist ja häbi. Vaid vähestel juhtudel otsitakse abi politseilt, kuna kaheldakse õiguskaitseorganite võimekuses või tuntakse hirmu vägivallatseja kättemaksu ees. Hinnanguliselt jõuab politsei vaatevälja ainult kümnendik seksuaalvägivalla juhtumitest.

Eesti Karistusseadustiku[3] kohaselt on karistatavad järgmised inimese seksuaalse enesemääramise vastu suunatud kuriteod: vägistamine, sugulise kire vägivaldne rahuldamine,  suguühendusele sundimine, sugulise kire rahuldamisele sundimine, suguühendus järeltulijaga, suguühendus lapseealisega (alla 14 aastasega) ja sugulise kire rahuldamine lapseealisega.

Vägistamine on inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumine vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama

Vägistamist on alati hinnatud üheks kõige raskemaks isikuvastaseks kuriteoks ja seepärast on karistatud ja karistatakse ka tulevikus vägistamise eest rangelt.

Vägistamine on rünnak inimese ühe põhilise inimõiguse - seksuaalne enesemääramisõiguse vastu.

Seksuaalne enesemääramisõigus on isiku õigus vabalt valida kas, kellega, millal ja mil viisil ta seksuaalvahekorda astub. See tuleneb inimeste põhiseaduslikust õigusest isikupuutumatusele (Eesti Põhiseadus §20) ja vabale eneseteostusele (Eesti Põhiseadus §19). Vägistamine kahjustab mitte ainult ohvri füüsilist vaid ka vaimset tervist, kuna on kehaline rünne, mis tekitab hirmu, alandust jm negatiivseid emotsioone, kusjuures välistatud ei ole kehavigastuse või psüühikahäire tekkimine[4].

Seksuaalse enesemääramise õiguse vastane süütegu on ka suguühendusele sundimine. Karistatav on inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumine, ära kasutades kannatanu sõltuvust süüdlasest.

Sõltuvuse näitena tuuakse Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes juhi ja alluva, õpetaja ja õpilase, arsti ja patsiendi vahelised suhted.

Karistatav on samuti inimese kaasamine tema tahte vastaselt sugulise kire rahuldamisse suguühendusest erineval viisisil, kas siis vägivallaga või ära kasutades ohvri abitut seisundit või sõltuvust süüdlasest.

1.2.5 Seksuaalne ahistamine ja vägivald töökohal, koolis või mujal avalikus sfääris

Sooline ahistamine leiab aset, kui esineb sooga seotud soovimatu käitumine või tegevus, Sille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine ja häiriva, ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna loomine[5].

Seksuaalne ahistamine leiab aset, kui esineb mis tahes soovimatu sõnaline, mittesõnaline või füüsiline seksuaalse olemusega käitumine või tegevus, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine, eelkõige luues häiriva, ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna[6].

Seksuaalse ahistamise alla võivad kuuluda:

·         verbaalne ahistamine - seksuaalse alatooniga solvangud, riivavad märkused, naljad ja vihjed ning kohatud kommentaarid inimese riietuse, keha, vanuse, perekonnaseisu kohta; samasuguse sisuga e-mailid;

·         audiovisuaalne ahistamine– posterid, plakatid, videoklipid, lindistused vms.;

·         soovimatu ja õigustamatu füüsiline kontakt - puudutamine, kallistamine, näpistamine jms;

·         seksuaalsusele vihjavad ˛estid;

·         kompromiteerivad ettepanekud;

·         seksuaalsete teenete nõudmine;

·         vägistamiskatse

Seksuaalset ahistamist peetakse inimõiguste rikkumiseks ja naiste diskrimineerimiseks, aga samuti on see turvalisuse ja tervise küsimus. Riikide valitsused ning tööandjate ja töötajate organisatsioonid maailmas on hakanud seksuaalse ahistamise ärahoidmise ning kaotamisega töökohtadel üha aktiivsemalt tegelema. Kahjuks pole ohvrid sageli teadlikud oma õigustest ning kardavad kättemaksu või töökoha kaotamist.

Avaliku ruumi pornofitseerimine

Pornograafia all mõistetakse suguelu kajastavaid trükiseid, pilte, filme vms, mille eesmärk on tekitada sugulist erutust.

Tänu tehnoloogia kiirele arengule on pornograafial interneti ja videode näol võimalus jõuda igasse koju. Pornograafia on ka lastele kergesti kättesaadav.

Maailmas on üha rohkem hakatud rääkima avaliku ruumi pornofitseerimisest, kus naisi ja tütarlapsi alavääristavaid pornograafilise sisuga kujundeid kasutatakse reklaamis ja meedias, mis trivialiseerib meeste juurdepääsu naiste kehadele ja seksuaalsusele ning mis kujundab sallivat suhtumist naiste ja tütarlaste madalamasse staatusesse ja nende kättesaadavusse müügiobjektidena.

Naiste ja tütarlaste seksuaalse kuritarvitamise ja seksuaalse ekspluateerimise trivialiseerimine on väga murettekitav, kuna see mõjutab otseselt inimeste arusaama soorollidest, eriti noorte puhul.

Pornograafia

·         alandab naist;

·         kindlustab arusaama naistest kui meeste seksuaalobjektist;

·         kindlustab arusaama, et erootika ja vägivald on lahutamatud;

·         muudab mõningad mehed tolerantsemaks naiste vastu suunatud vägivalla suhtes;

·         võib mõjutada mõningaid mehi käituma seksuaalvahekordades agressiivselt. Erootika, mis alandab naisi või sisaldab vägivalda nende suhtes või domineerimist nende üle, mõjutab negatiivselt;

·         paneb meessoost pealtvaatajad palju leebemalt suhtuma vägistajatesse. Vägivaldne pornograafia, mis näitab alguses naist vastu hakkamas, kuid seejärel vägistamist nautimas, võib tekitada arusaamise, et naistele meeldib, kui neid seksuaalselt rünnatakse.

Seksism

Avalikus ruumis toimuva vägivallana võib käsitleda ka meedias levivat seksismi

Seksism on mõtteviis, mis käsitleb inimesi stereotüüpselt  piiritletud soorollide esindajana,

hindab konkreetset indiviidi eelkõige tema soolise kuuluvuse, mitte individuaalsete oskuste ja võimete põhjal ja eeldab, et üks või teine sugu on võimekam või vähem väärtuslik kui vastassugu[7].

Meedias vohav seksism on levinud nähtus, see on naiste kehade kasutamise ja kontrolli süsteemi osaks ning leiab aset kõigi meediakanalite ja -liikide kaudu, millega luuakse, propageeritakse ja levitatakse sõnumeid, mis kahjustavad inimväärikust ning naiste ja meeste võrdõiguslikkust.

Sõltumata sellest, kas neid kasutatakse teadlikult või alateadlikult, taastoodavad ning säilitavad seksistlikud stereotüübid ja kujutised meedias, reklaamis ja virtuaalmaailmas meie ühiskondadele omaseid patriarhaalseid struktuure naiste kujutamise kaudu kaubana, mehest või perekonnast sõltuvana (ohver või seksiobjekt, ennastohverdav naine või ema ...).

Viis, kuidas meedia kajastab meeste vägivalda naiste vastu, edastab ning taastoodab sageli sellise vägivalla (ning ohvrite ja vägivallatsejate) kohta kehtivaid stereotüüpe ning müüte. Näiteks nimetatakse tapmist ”peredraamaks” ning vägistajat ”seksuaalkurjategijaks”. Moetööstus erotiseerib aina enam (sealhulgas ajakirjades) nooremaid modelle ning loob visuaalse kuvandi haavatavusest, nii nagu see on kombeks pornograafilise sisuga meedias.[8] 

Videomängudes kasutatakse samuti stereotüüpseid ning seksualiseeritud kuvandeid naistest ning paljudel juhtudel ka propageeritakse naistevastast vägivalda.

Children Now annab teada, et 38% videomängude naiskaraktereist kannab nappi riietust; 23% paljastavad rindu või dekolteed; 31% näitavad reisi, 31% paljastavad kõhtu ning 15% tagumikku.[9]

Populaarsed lauljad kasutavad sageli tahtlikult oma lauludes naistevastaseid seksistlikke ja vägivaldseid sõnumeid, kutsudes mõnikord isegi üles naiste kallal vägivallatsema, nagu naisi vägistama või peksma.[10]

1.2.6 Naistega kaubitsemine ja prostitutsioon

Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ÜRO konventsiooni täiendav naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise protokoll[11] seletab inimkaubandust alljärgnevalt:

Inimkaubandus tähendab isiku ekspluateerimiseks tema värbamist, vedamist, üleandmist, majutamist või vastuvõtmist, inimröövi toimepanemise või muul viisil jõu kasutamise või sellega ähvardamise, petmise, võimu kuritarvitamise või isiku haavatava seisundi ärakasutamise või teist isikut kontrolliva isiku nõusoleku saavutamiseks makse tegemise või vastuvõtmise või muu hüvise pakkumise või vastuvõtmise või muu kuritarvituse teel. Ekspluateerimisena käsitletakse ka teise isiku prostitueerimisele sundimist või muul viisil seksuaalset ärakasutamist, sunniviisilist tööd või teenistust, orjuses või sama laadi seisundis pidamist või elundi sunniviisilist eemaldamist;
Inimkaubanduse ohvri nõusolek ekspluateerimisega ei muuda selle kuriteo kvalifikatsiooni, kui tegu on toime pandud eelpool nimetatud viisil;

Llapse ekspluateerimiseks tema värbamist, vedamist, üleandmist, majutamist või vastuvõtmist käsitatakse inimkaubandusena ka siis, kui seda ei ole toime pandud käesoleva artikli punktis a nimetatud viisil;
Laps on alla kaheksateistkümneaastane isik.

ÜRO 2009. aasta statistika[12] kohaselt on 79%-l juhtudest kaubitsemise ohvriteks naised ja tüdrukud.

Naistega kaubitsemine on  naistevastase vägivalla üks vorme.

79% inimkaubitsemisest toimub seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil;

85% seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil toimuva kaubitsemise ohvritest on naised. Lisaks satuvad naised kõigil muudel kaubitsemise juhtudel sageli meeste vägivallatsemise (vägistamine, peksmine, psühholoogiline vägivald, majanduslik vägivald jne) ohvriteks.

Seksuaalse ekspluateerimise levinumateks vormideks on prostitutsioon ja naiste ärakasutamine pornograafilise ja erootilise materjali tootmisel, samuti meestele pakutav teenus ”pruudid kirja teel”.

Eestis on inimkaubanduse ohvritena samuti tuvastatud eelkõige naised, keda on nende haavatavat seisundit ära kasutades seksuaalselt ekspluateeritud. Viimasel ajal on sagenenud fiktiivabielude pakkumised, kus noori naisi petetakse tasu eest välismaalastega abielluma.

Eestis kehtiva  Karistusseadustiku[13] kohaselt saab karistuse määrata inimese asetamise eest olukorda, kus ta on sunnitud töötama tavapäratutel tingimustel, tegelema prostitutsiooniga, kerjama, panema toime kuriteo või täitma muud vastumeelset kohustust, samuti inimese sellises olukorras hoidmise eest, kui tegu on toime pandud vabaduse võtmise, vägivalla, pettuse, kahju tekitamisega ähvardamise, teisest isikust sõltuvuse, abitu seisundi või haavatava seisundi ärakasutamisega.

Samuti on karistatav eelpool kirjeldatud olukorda asetatud isiku eelnevalt mittelubatud vedu, üleandmine, saatmine, vastuvõtmine, varjamine või majutamine või muul viisil tema sunnitud tegevusele eelnevalt mittelubatud kaasaaitamine.

Karistusseadustiku kohaselt saab määrata karistuse prostitutsiooniga tegeleva isiku ja kliendi kohtumise korraldamise, bordelli omamise, juhtimise, seal prostitutsioonile kaasaaitamise või bordelli pidamiseks ruumi rentimise eest, samuti isiku mõjutamise eest alustama või jätkama prostitutsiooniga tegelemist. Sel viisil teenitud tulu on võimalik konfiskeerida.

Karistatav on ka prostitutsioonile teadvalt kaasaaitamine.

Ajalooliselt on prostitutsiooni käsitletud kui eelkõige moraali ja terviseprobleemi. Suhtumises prostitutsiooni on tänapäeval lisandunud kaks küllaltki vastakat arvamust. Esimene käsitleb prostitutsiooni osana seksuaalvabadusest ja ka ettevõtlusvabadusest

Teine käsitleb prostitutsiooni osana naistevastasest vägivallast, kuna valdav enamus prostituute on naised.

Prostitutsiooni nähakse siin vastupidi, kui rünnakut inimese ühe põhilise inimõiguse - seksuaalse enesemääramisõiguse vastu. Seksuaalne enesemääramisõigus on isiku õigus vabalt valida kas, kellega, millal ja mil viisil ta seksuaalvahekorda astub. Prostituudil see valik puudub, tema eest otsustavad sutenöör ja klient, kes maksab soovitud teenuse eest. Järelikult ei saa prostitutsioonil olla midagi ühist seksuaalvabadusega.

Naiste prostitutsiooni sattumise sagedasemateks põhjusteks on erinevate uuringute põhjal järgmised asjaolud: kogetud seksuaalne ärakasutamine lapsepõlves, raske majanduslik olukord, vastutus pereliikmete eest, unistused paremast elust ja prostitutsiooni soosiv ühiskondlik õhkkond.

Prostitutsiooni näol on tegemist tulusa äriga paljudele majandussektoritele. Prostitutsioonilt teenivad kasumit esmalt muidugi kupeldajad, seejärel aga hotellid, turismi- ja töövahendusfirmad, laeva ja lennukompaniid, toitlustusasutused, taksondus jne.

Prostitutsioon on tihedalt seotud allmaailmaga ja on kõikjal maailmas allmaailma kontrolli all. Prostitutsiooniäri ja sellest tulenev naistega kaubitsemine on relva ja narkoäri kõrval juhtivaid varimajanduse harusid maailmas, seetõttu too see tulu riigikassasse. Samas maksavad prostitutsiooniäriga kaasnevad kahjud solidaarselt kinni kõik maksumaksjad.

Jutt on eelkõige prostitutsiooni kaasatud naiste tervise ja töövõime kaotusest tingitud otsesest koormusest sotsiaalsüsteemile.

Euroopa suurim naisorganisatsioonide katusorganisatsioon European Women’s Lobby on 2010. aastal väljendanud järgmist seisukohta:

”Prostitutsioon ei ole küsimus sellest, kas prostitutsiooniga tegelevad naised tahavad või ei taha sellega tegelda. Prostitutsiooni puhul ei ole ”nõusolek” ”vaba valiku” küsimus, kuna vaba valik sõltub suures osas majanduslikest, sotsiaalsetest, kultuurilistest ja poliitilistest võimalustest, mida ühiskond naistele võimaldab.

Naiste üldiselt kehvem ligipääs võimu ja ressursside, sealhulgas töökohtade juurde ühiskonnas piirab tõsiselt nende valikuvabadust.

Prostitutsioon ei ole küsimus ka seksuaalsusest; pole olemas ühtki erilist seksuaalakti või toimingut, mida seostatakse üksnes ja ainult prostitutsiooniga ning mis ei võiks toimuda kahe inimese vahel võrdses ning rahal mittepõhinevas suhtes.

Prostitutsioon on küsimus patriarhaadist: see on naiste kehade ja seksuaalsuse kontrollimise äärmuslik viis, mida teostavad mehed rahalise tehingu kaudu. Mehed kasutavad naisi prostituutidena, võttes maksimaalse kahe inimese ebavõrdsest suhtest, kus  üks inimene vajab raha ja teine omab raha. Raha on lihtsalt veel üks vahend, millega põlistatakse meeste üleolekut, sedapuhku seksuaalsfääris, täpselt nagu kõigis teisteski ühiskonnaelu sfäärides. ”[14].

1.2.7 Riigi poolt toime pandud vägivald naiste vastu

Kõigis olukordades, kus naised ja tütarlapsed asuvad kohtades, kus nende õigusi kontrollitakse, valitseb suurem vägivalla oht. See puudutab eriti vanglaid või kinnipidamiskohti, kus vägivalda võivad toime panna nende asutuste töötajad ning kus sellist vägivalda on ohvril väga raske tõendada.

Sotsiaalse tõrjutuse, soolise vägivalla ning kuritegude vahel valitseb tugev seos; soolise vägivalla kogemine võib põhjustada sotsiaalset tõrjutust ning suuremat haavatavust, mis võib viia kuritegudeni. Euroopa vangide hulgas on keskmiselt 5% naisi; neist ligi 90% on kannatanud kogu elu meeste vägivalla all.[15]

Kinnistes raviasutustes viibivate puuetega naiste puhul valitseb eriti suur vägivalla ja väärkohtlemise oht. Puuetega naiste tõrjutus ning  isoleeritus ühiskonnast eraldi koolides või  hoolekandeasutustes ning liikumiseks vajalike abivahendite ning nende kasutusõpetuse puudus muudab naised veelgi haavatavamaks ning aitab kaasa karistamatuse tunde tekkimisele.[16]

Erilist tähelepanu tuleb pöörata vaimse tervise häiretega naiste olukorrale, kes elavad kinnistes raviasutustes, kuna neist võivad kergemini saada meditsiinilise ning ravimite kuritarvitamise ohvrid ning neid võib kergemini sundida osalema raviprogrammides või protseduurides, nagu näiteks sundsteriliseerimises, mida tehakse ilma nende nõusolekuta. Harva, kui üldse kunagi, tuuakse päevavalgele sellistes asutustes asetleidnud naiste vägistamise või vägivalla juhtumid.

Vahel kogevad naised vägivaldset käitumist ka ametiisikute (näiteks politseinike, prokuröride, kohtunike, sotsiaaltöötajate, hooldajate, tervishoiutööötajate jt) poolt.

1.2.8 Naistevastane vägivald relvakonfliktides

Naisi ähvardavad relvakonfliktides eelkõige järgmised ohud:

• pantvangi võtmine;
• sunniviisiline ümberasustamine;
• süstemaatilised vägistamised;
• seksiorjus, pealesunnitud rasedus;
• seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil toimuv inimkaubandus.

Konfliktides kasutavad mehed naistevastast vägivalda sõjalise strateegia või relvana. Selle tagajärjeks on naiste objektistamine ning nende käsitlemine  ”vallutatud territooriumi” sümbolina, naiste ja tütarlaste süstemaatiline seksuaalne ja füüsiline kuritarvitamine, konfliktijärgsetes olukordades naiste ja tütarlaste puhul valitsev suurem seksuaalse vägivalla oht ning naiste suurem haavatavus ühiskonna sotsiaalsete struktuuride kokkuvarisemisest, alates peredest kuni politsejõududeni välja.

Nii konflikti kui konfliktijärgses olukorras valitseb põgenikelaagrites elavate tütarlaste ja naiste puhul eriti suur seksuaalse ekspluateerimise ja seksuaalse vägivalla oht.