Käsiraamat lasteaednikele

Mida tehakse naistevastase vägivalla vähendamiseks

1.3 Tegevus naistevastase vägivalla vähendamiseks

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, mille liikmeks Eesti on alates 1991. aastast, on aastakümnete jooksul andnud väga olulise panuse naistevastase vägivalla vähendamisse.

Välja on töötatud soovitusi ja juhendamaterjale, mida ja kuidas tuleks maailma kõigi riikide valitsustel, kodanikeühendustel ja kõigil kodanikel teha selle naiste inimõigusi tõsiselt rikkuva nähtuse kaotamiseks.

Juba alates 1990ndatest aastatest on räägitud järgmistest põhilistest sammudest:

• naistevastase vägivalla ennetamine, sh avalikkuse teavitamiseks kampaaniate korraldamine, soolise võrdõiguslikkuse ja naistevastase vägivalla teemade käsitlemine kooliprogrammides, vägivalla ohvrite ja vägivallatsejatega kokku puutuvate spetsialistide koolitamine;
• naistevastase vägivalla leviku kohta statistika kogumine ja sellealaste uuringute korraldamine;
• naistevastase vägivalla kõigi vormide eest karistamine ja selleks vajalike seadusemuudatuste tegemine, kõigi vägivallajuhtumite uurimise ja süüdlastele karistuse määramise tagamine;
• naistevastase vägivalla all kannatavatele naistele ja nende lastele kaitse tagamine, neile igakülgse vajaliku abi ja toetuse võimaldamine;
• naistevastase vägivalla ohvritele tekitatud kahjude hüvitamine.

1994. aastast tegutseb ÜRO inimõiguste komitee juures naistevastase vägivalla eriraportöör[1].

1999. aastal kutsus ÜRO peaassamblee üles tähistama igal aastal 25. novembrit kui rahvusvahelist naistevastase vägivalla lõpetamise päeva[2].

ÜRO on läbi viinud naistevastase vägivalla alaseid ülemaailmseid uuringuid, näiteks 2006. aastal ÜRO peasekretäri avaldatud uuring „Naistevastase vägivalla lõpetamine-sõnadelt tegudele“[3] .

2008. aastal algas ÜRO peasekretäri juhitud ülemaailmne kampaania  naistevastase vägivalla lõpetamiseks[4].

ÜRO juures tegutsev Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on samuti viinud läbi hulgaliselt uuringuid ja koostanud mitmesuguseid naistevastase vägivalla alaseid juhendmaterjale ja soovitusi[5].

Euroopa Nõukogu, kuhu kuulub praegu 47 liikmesriiki ja mille liige Eesti on alates aastast 1993, on samuti pööranud naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamisele ning naistevastase vägivalla kaotamisele väga suurt tähelepanu.

Olulisemate algatustena võib välja tuua 2002. aastal vastu võetud Ministrite komitee soovitust liikmesriikidele naiste kaitsmisest vägivalla eest, mis on koos seletuskirjaga tõlgitud ka eesti keelde [6].

2006.-2008. aastal korraldati üle-Euroopaline kampaania naistevastase ja perevägivalla vastu võitlemiseks[7].

2011. aasta 11. mail võttis Ministrite komitee vastu konventsiooni naistevastase ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise kohta[8], mille praeguseks on ratifitseerinud 11 riiki . Konventsioon jõustub 1. augustil 2013.

Euroopa Liidus on naistevastase vägivalla probleemiga tegeletud nii Euroopa Komisjoni, Euroopa Liidu Nõukogu kui Euroopa Parlamendi tasemel.

Näiteks Euroopa Parlament on aastate jooksul vastu võtnud kümneid naistevastast vägivalda ja selle eri aspekte käsitlevaid resolutsioone, näiteks 26. novembril 2009. a[9], 9. septembril 2010.a [10]5. aprillil 2011. a [11], 14. juunil 2012. a [12].

Euroopa Liidu Nõukogu võttis 6. detsembril 2012. aastal vastu dokumendi Võitlus naistevastase vägivalla vastu ja tugiteenuste osutamine koduvägivalla

ohvritele [13]

Naistevastase vägivalla kaotamine on üks viiest Euroopa Liidu naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010-2015[14] põhieesmärgist.

Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut on 2012. aastal avaldanud mitmeid naistevastase vägivalla teemalisi uuringuid, näiteks naiste vastu suunatud seksuaalvägivallast, naiste suguelundite moonutamisest ja  naistevastase vägivalla ohvritele mõeldud tugiteenuste kättesaadavusest Euroopas[15].

Kodanikuühiskonna panus

Naistevastase vägivalla probleemi olemuse ja ulatuse teadvustamisel laiemale avalikkusele ja vägivalla ohvritele kaitse ja toetuse pakkumisel on äärmiselt oluline kodanikuühenduste panus.

Kodanikuühendused on üle maailma asutanud tuhandeid naiste varjupaiku, kus vägivalla ohvriks langenud naised ja lapsed leiavad turvalise pelgupaiga ja kus neid toetatakse vägivallaringist pääsemiseks. Ka kõik Eestis praegu tegutsevad 13 naiste varjupaika on asutatud naisorganisatsioonide poolt kodanikualgatuse korras.

Kodanikeühendused on vägivalda kogenud naiste ja laste eestkõnelejateks riiklike poliitikate kujundamisel ja avalikkuse teavitamisel naistevastase vägivallaga seonduvatest probleemidest.

Euroopas on sellised organisatsioonid ühinenud katusorganisatsiooni WAVE- Women Against Violence Europe[16]

Eestis on naistevastase vägivalla vastase teavitustööga viimastel aastatel kõige aktiivsemalt tegelenud Eesti Naisteühenduste Ümarlaud[17] , ohvreid abistavaid organisatsioone koondab Eesti Naiste Varjupaikade Liit[18].

Oluline roll naistevastase vägivalla kaotamisel on meestel ja poistel. Üle maailma on hulk meeste organisatsioone ja liikumisi, kes mõistavad naistevastase vägivalla tingimusteta hukka . Üheks tuntumaks neist on 1991. aastal asutatud White Ribbon[19]

Eestis on naistevastase vägivalla vastu aktiivselt välja astunud MTÜ Eesti Meestekeskus[20].
Jätke meelde