Käsiraamat lasteaednikele

Vägivalla mõju ohvrile

2.7 Vägivalla mõju ohvrile

2.7.1 Vägivalla mõju täiskasvanule

Vägivald võib avaldada ohvrile mõju mitmel erineval moel, põhjustades nähtavamaid tagajärgi, nagu füüsilised vigastused, ning varjatumaid märke (nt hirmutunne ja madal enesehinnang). Järgnevalt on esitatud loetelu võimalikest vägivalla tagajärgedest, mis aitavad ära tunda vägivalla alla kannatanud täiskasvanud isikut ning mõista vägivalla mõju. Järgnevad märgid kirjeldavad peamiselt kontrollil baseeruva süstemaatilise vägivalla ohvreid, kelleks on sagedamini naised[1]. Samas võib mõningaid märke esineda ka vägivalla all kannatavatel meestel.

Mõju füüsilisele tervisele

·         Vahetud füüsilised vigastused (haavad, verevalumid, luumurrud, nihestused, põrutused, murdunud hambad, siseorganite vigastused vms);

·         Valud, raskused liikumisel;

·         Kuulmise, nägemise langus, kadumine;

·         Pikema aja jooksul välja kujunenud terviseprobleemid ja sagedased haigushood (kõrge vererõhk, sagedased pea, kõhu ja seljavalud, kroonilised, progresseeruvad haigused).

Eelkõige füüsiline vägivald aga vahest ka seksuaalne vägivald võivad põhjustada nähtavaid füüsilisi vigastusi. Ohvrid võivad vägivalla varjamise eesmärgil vigastusi varjata meigi või riietusega ning anda selgitusi, mis ei ole vastavuses vigastuse olemusega. Näiteks öeldakse, et kukuti, kuid vigastuse paiknemine kehal ei kinnita seda. Kahtlust võib äratada ka korduv sarnaste vigastuste esinemine. Pikaajalise füüsilise ja psühholoogilise vägivalla kogemine võib viia pideva pinge ja stressi tõttu krooniliste haiguste väljakujunemiseni.

Mõju naiste reproduktiivtervisele

·         Soovimatu rasedus;

·         Raseduse katkemine;

·         Alanenud huvi seksuaalelu vastu;

·         Vigastused suguelundite, päraku, rindade piirkonnas;

·         Valud kõhu või vaagna piirkonnas, raskused käimisel ja istumisel;

• Liigsöömine.

Ohvri reproduktiivtervisele avaldab mõju eelkõige seksuaalne ja füüsiline vägivald[2]. Seksuaalvahekorda sundimine füüsilise jõu kasutamisega võib tekitada vigastusi. Nii peksmine kui ka vägistamine võivad lõppeda raseduse katkemisega. Üheks seksuaalse vägivalla tagajärjeks, mõnikord ka otseseks eesmärgiks on naise rasestamine vastu tema tahtmist. Naise teadliku rasestamisega soovib vägivallatseja tugevdada naise seotust endaga, et ennetada lahkuminekut.

Mõju vaimsele tervisele

·         Sagedased negatiivsed tundmused (hirm, süü, kurbus, apaatia, ahastus, ärevus);

·         Madal enesehinnang;

·         Üksindus;

·         Tähelepanuhäired ja keskendumisraskused (näiteks raskused tööülesannete lõpetamisel ja õppimisel, vigade tekkimine);

·         Unehäired, psühhosomaatilised kaebused, söömishäired;

·         Depressiivsus või diagnoositud depressioon;

·         Paanikahood.

Ühekordne vägivallajuhtum võib põhjustada šoki ja pahameeletunde, mis aja jooksul möödub, ent korduv vägivalla kogemine ja stressirohke elu koos vägivallatsejaga võivad põhjustada ohvrile tõsise psüühilise trauma, mis võib viia kestva meeleolu languse, depressiooni ja ärevushäire tekkimiseni. Pidev alavääristamine ja süüdistamine alandab enesehinnangut ning tekitab väärtusetuse tunde. Eelkõige naised võivad kogeda vägivalla tõttu tõsist hirmu, mis vägivalla kordudes muutub süstemaatiliseks. Näiteks võib naine tunda hirmu ka siis, kui partner ei ole otseselt vägivaldne või on kodust ära.

Vägivaldses suhtes elamine õpetab naist tähele panema märke, mis viitavad partneri muutumisele vägivaldseks. Näiteks kui mees tuleb joobes koju ja paugutab uksi, siis see võib naisele olla ohusignaaliks peatsest (füüsilisest) rünnakust, põhjustades hirmu või isegi paanikahoo. Ohver võib vägivalla tõttu tunda häbi ja süüd ning pidada ennast toimunud vägivallas vastutavaks. Sageli suurendab süütunnet ka partneri süüdistav käitumine. Alanenud meeleolu, kadunud eneseusk ja hirm vähendavad ohvri teotahet ning võimet vägivallale lahendust leida. Häbi- ja süütunne alandavad aga valmisolekut juhtunust rääkida ning abi otsida.

Negatiivse käitumisviisi ilmnemine

• Alkoholi sagedasem tarbimine või alkoholi tarbimise alustamine;
• Suitsetamine või suitsetama hakkamine;
• Narkootikumide tarbimine;
• Rahustite liigtarbimine;
• Enesetapumõtted ja -teod.

Vägivalla, eriti korduva vägivalla tagajärjeks võivad olla sõltuvusprobleemide tekkimine ja eluisu kadumine. Vägivallast tingitud madal enesehinnang, ärevus ja lootusetusetunne viivad ohvri soovini reaalsusest põgeneda, mistõttu võib ta hakata ennastkahjustavalt käituma ja tarvitama narkootilisi aineid.

Vägivalla mõju suhetele teiste inimestega

• Võimetus laste eest piisavalt hoolitseda (eriti pärast vägivallajuhtumit šokiseisundi tõttu);
• Austuse ja lugupidamise kaotus laste silmis (eriti siis, kui laste isa halvustab ema laste juuresolekul);
• Laste kohtlemine agressiivsel viisil (vägivalla tõttu haavunud ja emotsionaalselt ärritunud naine võib laste peale karjuda või neid füüsiliselt korrale kutsuda);
• Sugulaste, sõprade ja tuttavatega suhtlemise vältimine;
• Loobumine hobidega tegelemisest või harjumuspärastest vaba aja veetmise viisidest;
• Usaldamatus võõraste (eriti meesterahvaste) suhtes.

Korduva vägivalla kogemine vähendab naise toimetulemisvõimet ja kahjustab vaimset seisundit, mistõttu kannatab lastega tegelemise kvaliteet ja jahenevad suhted. Partneri kontrolliv ja isoleeriv suhtlemisstiil võib muuta naise kinniseks, eemaletõmbunuks ja teiste inimestega (sh sõpradega, tuttavatega) suhtlemisel ettevaatlikuks või suisa vältivaks. Sõprade ja lähedastega suhtlemise katkestamise põhjuseks võib olla ka soov vältida partneri kriitikat. Häbitunne vägivalla kogemise pärast ja vigastuste varjamine võivad samuti ajendada naist loobuma sugulaste ja tuttavatega koos aega veetmast või hobidega tegelemast.

Kokkuvõtvalt öeldes suurendab kauakestev vägivald naise allaheitlikkust ja haavatavust ning viib vägivalla tagajärgede korduva kogemiseni aja jooksul. Näiteks varasemate traumade tagajärjed võivad vallandada palju tõsisemaid emotsionaalseid reaktsioone hilisemate vägivallaintsidentide puhul. Naine võib muutuda üha abitumaks ja kaitsetumaks järgmiste rünnakute ees. Madala enesehinnangu ja toetavate lähedaste puudumisel võib ta jääda pikkadeks aastateks (kui mitte kogu eluks) suletud vägivallaringi.

2.7.2 Põhjused, miks ohver ei lahku vägivaldsest paarisuhtest

Vägivaldse abikaasa või partneri juurest lahkumine on märgatavalt keerulisem, kui see vägivalda mittekogenud inimesele võib tunduda. Seetõttu on vale heita ohvrile ette vägivaldsesse suhtesse jäämist. Ka ei taha või ei ole ohver alati valmis suhet (kohe) lõpetama. Tihti on nii, et ohvrid ei taha mitte suhte lõppu, vaid vägivalla lõppu.

Järgnevalt on esitatud põhjuseid, mis võivad raskendada ohvril vägivalla puhul abi paluda, toimunust rääkida ja suhtest lahkuda. Antud takistavad tegurid on eriti iseloomulikud naistele, kuna need viitavad võimul ja kontrollil põhinevale vägivallale, mille alla kannatavad tavaliselt naised. Kuid mitmed punktid võivad kirjeldada ka vägivalda kogenud mehi.

·         Hirm ja kättemaksu kartus.

·         Madal enesehinnang ja kartus muutuste ees. Ohver ei usu, et suudab vägivallaringist välja pääseda ja/või ise hakkama saada.

·         Vägivallatseja ähvardab tappa ennast, ohvrit või ka lapsi.

·         Partner ähvardab lapsed pärast lahkuminekut ära võtta või neile muul moel haiget teha.

·         Häbitunne. Ohver võib karta, et teised inimesed ei usu vägivalla toimumist või hakkavad teda süüdistama.

·         Piiratud materiaalsed võimalused iseseisvalt (koos lastega) toime tulla.

·         Materiaalne-juriidiline seotus (nt ühised laenud, eluase vms).

·         Puue või terviseprobleemid, mille tõttu vajab ohver teise inimese abi igapäevaeluga toimetulemisel.

·         Ohver võib uskuda, et partner muutub ja ei kasuta enam vägivalda.

·         Emotsionaalne seotus partneriga hoolimata viimase vägivaldsusest. Ohver võib näha partneris isikut, kellesse armuti ja kellega on kogetud koos mitmeid positiivseid elamusi.

·         Piiratud teadmised abisaamise võimalustest või ei ole vajalikud teenused ohvrile kättesaadavad (nt varjupaik asub elu- ja töökohast liiga kaugel, ei ole piisavalt raha õigusalase abi saamiseks).

·         Vägivaldne partner takistab. Vägivallatseja võib takistada otseselt või kaudselt. Otseste takistustena võib nimetada:

-          Kontakti võtmise ja suhtlemisvõimaluste piiramine (nt telefoni äravõtmine, lõhkumine, arvuti kasutamise piiramine);

-          Füüsiline isoleerimine (nt koju luku taha panemine);

-          Dokumentide, raha või pangakaardi äravõtmine.

Kaudsete takistustena võib nimetada:

-          Iseseisva toimetulemise takistamine (töö leidmise, tööl käimise, õppimise takistamine või raskendamine);

Laimujuttude levitamine kogukonnas. 

2.7.3 Väärkohtlemise mõju lapsele

Vägivalla kogemine mõjutab alati last, ent mõju ulatus sõltub väärkohtlemise kestusest, sagedusest ja raskusastmest.[3] Tõsise hingelise trauma võib põhjustada ka pereliikmete vahelise vägivalla pealtnägemine. Vägivaldses keskkonnas elades õpib laps kohanemis- ja toimetulestrateegiaid, mis avaldavad negatiivset mõju tema arengule. Väärkoheldud ja vanemate vägivalda pidevalt pealt näinud lapse käitumine võib näida kõrvalisele isikule ettearvamatu ja raskesti seletatav. Laste reaktsioon vägivallale võib olla erinev. Mõned lapsed võivad käituda agressiivselt ja provotseerivalt näides pigem sõnakuulmatute ja kasvatamatutena kui vägivallaohvritena. Tegelikult peegeldab selline käitumine laste suurt soovi täiskasvanute tähelepanu, hoolitsuse ja helluse järele. Osad lapsed võivad käituda vältivalt, st et nad püüavad igati vältida tähelepanu, sest kardavad järjekordset konflikti või karistust. Väärkohtlemine ja vägivalla pealtnägemine võib avalduda ka lapse ebaküpsuses (nt ebaküps käitumine ja arengust mahajäämus) või pseudoküpsuses (laps käitub küpsemana, võtab täiskasvanu rolle, hoolitseb vanema vajaduste eest eesmärgiga pälvida vanema heakskiit ja tähelepanu).  

Järgnevalt on esitatud võimalikud väärkohtlemise mõjud lapsele.[4] Ühe loetletud märgi ilmnemine ei pruugi veel tähendada, et last on väärkoheldud, kuid see võiks teha tähelepanelikuks. Kui lapsel esineb mitmeid märke, siis see eeldab juba sekkumist.

Väikelapseiga (0-3 eluaastat)

·         Ärrituvus ja agressiivsus eakaaslastega suhtlemisel (seda esineb eriti füüsilise vägivallaga kokku puutunud lastel).

·         Vanema ja teiste lastega suhtlemise vältimine, vastumeelsus füüsilise kontakti suhtes. Laps võib tunda hirmu ja usaldamatus inimese suhtes, kes on temaga vägivaldne. Väärkoheldud imik püüab vältida silmsidet vanemaga. Aja möödudes õpib laps vägivalla kogemisest või pealtnägemisest, et täiskasvanud on ettearvamatud, neid ei tasu usaldada ega nende peale loota.

·         Häired kognitiivses arengus (eriti hooletussejäetud lastel võib esineda hilinenud kõne areng ja raskused kõne mõistmisel).

·         Mahajäämus füüsilises arengus ja motoorsetes oskustes. Füüsiliselt väärkoheldud aga eelkõige hooletussejäetud lapsed võivad hakata hiljem kõndima ja pead hoidma, neil võib olla probleeme esemete võtmise ja pliiatsi käes hoidmisega.

·         Apaatsus ja ükskõiksus ümbritseva suhtes, laps ei pruugi naeratada või naerda, kuna talle ei ole naeratatud või innustatud seda tegema. 

·         Seletamatult tekkinud verevalumid, haavad, luumurrud, nihestused, sisemised vigastused või ajukahjustus on märgid füüsilisest väärkohtlemisest. Vanema seletus lapse vigastuste suhtes on ebamäärane ja vastuoluline.

·         Seksuaalne väärkohtlemine võib põhjustada veritsusi, verevalumeid, valusid suguelundite või päraku piirkonnas, raskusi liikumisel ja istumisel. Seksuaalselt väärkoheldud lapsed ei suuda meenutada toimunut, ent tajuvad ohtu ja hirmu. Näiteks tajuvad nad suguelundite puudutusi (näiteks pesemisel) hirmutavana.

Koolieelik (4-6 eluaastat)

·         Ebaturvaline kiindumussuhe. Kiindumussuhe lapse ja vanema vahel kujuneb juba esimestel eluaastatel ning on aluseks lapse hilisematele suhetele teiste inimestega. Väärkoheldud lastel ei arene tervet kiindumussuhet vanemaga. Nad võivad oma  vanemaid vältida või tõrjuda, isegi siis, kui vanem püüab neile sõbralikult läheneda, sest tajuvad vanemat ebaturvalisena.

·         Kalduvus teise inimese sõbralikku käitumist interpreteerida vaenulikuna. Vägivalla ja ebaturvalise kiindumussuhte tõttu võivad lapsed reageerivad teiste laste ja täiskasvanute (sh õpetajad) sõbralikele kavatsustele ärevuse ja vaenulikkusega.

·         Kergesti ärrituvus, impulsiivsus, agressiivne käitumine suhtlemisel teistega (eakaaslastega).

·         Madal enesehinnang on sagedasemaid väärkohtlemise tagajärgi. Pidev emotsionaalne ja füüsiline alandamine paneb lapse tundma end mittevajatu ja väärtusetuna, tal areneb negatiivne või ebastabiilne minapilt. Kollektiivis võivad nad tunda end ebapopulaarse, õnnetu ja sõnakuulmatuna.

·         Tähelepanuprobleemid, raskused keskendumisel ning tegevuste lõpetamisel.

·         Eriti hooletussejäetud lapsed võivad väljendada ükskõiksust teiste lastega mängimise, suhtlemise ja ümbritseva keskkonna suhtes. Neil ei ole eriti motiveeritud õppima ega uusi tegevusi tegema. Vajakajäämisi võib esineda eakohases käelises tegevuses (nt joonistamine, pliiatsi, kääride, kahvli kasutamine).

·         Seletamatult tekkinud või erinevas paranemisastmes verevalumid, haavad, rihma vm esemega löömise jäljed; luumurrud, nihestused, sisemised vigastused, peakahjustused. Füüsilised vigastused võivad põhjustada lapsele valu või ebamugavustunnet mängimisel ja liikumisel.

·         Unehäired, regressiivne käitumine (enurees, pöidla imemine jt).

·         Seksuaalne uudishimu ja seksuaalse sisuga mängud on selles eas normaalne, kuid seksuaalselt väärkoheldud lapsed võivad mängides näidata välja oma vanuse kohta üllatavalt häid teadmisi seksuaalelust. Nad võivad imiteerida seksuaalse sisuga situatsioone nukkudega mängides või joonistustel. Ka kõnes võivad kasutada seksiteemalisi termineid ja väljendeid või rääkida lugusid.

·         Seksuaalne väärkohtlemine võib põhjustada veritsusi, verevalumeid või valusid suguelundite või päraku piirkonnas, samuti suguhaigusi ja kuseteede põletikku.

Noorem koolilaps

·         Madal enesehinnang, enesesüüdistused ja häbitunne.

·         Negatiivsete emotsioonide väljendamine (nt viha, raev, hirm, ärevus) ja puudulik enesekontroll. Väärkohtlevad vanemad või vägivalla alla kannatav vanem (nt muserdatud ema pärast vägivallajuhtumit) ei pööra piisavalt tähelepanu lapse emotsioonidele. Kui laps peab pidevalt oma negatiivsete emotsioonidega ise toime tulema, ei omanda ta tundeelu reguleerimise oskust. Laps võib muutuda emotsionaalselt ebastabiilseks või tema tundeelu võib tuimeneda. Oma tunnetest rääkimisel muutuvad nad ärevaks ja ülierutunuks. Nad ei oska oma tundeid sõnades väljendada, kuid võivad neid välja näidata mängimise, joonistamise või käitumise kaudu. 

·         Usaldamatus teiste inimeste suhtes.

·         Psühhosomaatilised kaebused. Laps võib sageli kaevata peavalu, kõhuvalu vms üle, käia tihti erinevate kaebustega kooliarsti juures.

·         Vähene sotsiaalne kompetentsus.

·         Tähelepanudefitsiit, kohanemise ja keskendumise raskused koolis. Ebaõnnestumised koolikeskkonnaga kohanemisel ning õpingutes võivad väärkoheldud lapse viia emotsionaalsest tasakaalust välja. 

·         Hariduslikud erivajadused (aeglasem edasijõudmine koolitöödes, probleemid keelelises eneseväljenduses, õpiraskused, klassikursuse kordamine).

·         Tõrjutus ja ebapopulaarsus eakaaslaste hulgas.

·         Konfliktsed suhted eakaaslaste, õpetajate ja vanematega, raskused sõprussuhete loomisel ja hoidmisel.

·         Probleemid reeglite järgimisel ning käitumis- ja sõnakuulmisprobleemid koolis ja kodus.

·         Seletamatult tekkinud või erinevas paranemisastmes verevalumid, haavad, rihma vm esemega löömise jäljed; luumurrud, nihestused, sisemised vigastused, peakahjustused. Füüsilisele väärkohtlemisele võivad viidata valu või ebamugavustunne liikumisel või füüsilise treeningu ajal. Laps võib vältida osalemist kehalise kasvatuse tundides või tegevustes, mis võivad paljastada verevalumeid või arme tema kehal.

·         Seksuaalse väärkohtlemise ohvritel võib esineda (liialdatud) seksuaalse alatooniga käitumine (sh korduv, ülemäärane masturbeerimine või selle imiteerimine, seksuaalse sisuga jutud ja mängud). Neil on silmatorkav teadlikkus seksuaalelust.

·         Seksuaalne väärkohtlemine võib põhjustada veritsusi, verevalumeid või valusid suguelundite või päraku piirkonnas, samuti suguhaigusi ja kuseteede põletikku.

·         Ärevus, depressiooninähud või depressioon, post-traumaatiline stressi häire, suitsidaalsed mõtted ja teod.

Teismeline

·         Madal enesehinnang ja enesesüüdistused.

·         Negatiivsete emotsioonide väljendamine (nt viha, raev, ärevus) ja puudulik enesekontroll.

·         Tähelepanu- ja keskendumisprobleemid, õpiraskused, probleemid koolikohustuse täitmisega.

·         Puudulikud toimetuleku ja probleemide lahendamise oskused.

·         Tõrjutus ja ebapopulaarsus eakaaslaste hulgas, endassetõmbumine, vähene suhtlemine eakaaslastega.

·         Deviantne käitumine (õigusrikkumised, uimastite kasutamine), vägivalla kasutamine või kogemine kohtingul olles.

·         Kodunt ärajooksmine.

·         Kõrgenenud depressiooni ja suitsidaalse käitumise risk.

·         Enesevigastamine (selle läbi püütakse vähendada psühholoogilist valu ja tulla toime oma tunnetega);

·         Verevalumid, haavad, luumurrud, nihestused, erinevas paranemisastmes füüsilised märgid kehal, sisemised vigastused, peakahjustused.

·         Varajane või liialdatud seksuaalne käitumine (sagedased ja juhuslikud seksuaalsuhted, erinevad partnerid), rasedus, suguhaigused.

·         Seksuaalne väärkohtlemine võib põhjustada veritsusi, verevalumeid või valusid suguelundite või päraku piirkonnas, samuti suguhaigusi ja kuseteede põletikku.

·         Kõrgem depressiooni, söömishäirete ja post-traumaatiline stressi häire risk.

Juhiseid vägivalda kogenud lapsega vestlemiseks

Sageli ei pruugi vägivalda kogenud lapsel olla kedagi, kellega ta saaks arutada vägivallaga seotud tundeid ja mõtteid. Lasteaiaõpetajad on sageli esimesed täiskasvanud väljaspool kodu, kes märkavad väärkoheldud last ning saavad pakkuda talle abi. Lapse abistamine on oluline vägivallatsükli peatamiseks. Ent lapsega suhtlemisel tuleb olla teadlik lapsega vestlemise reeglitest, et vältida talle rohkem haiget tegemist.

·         Kui te näete, et lapsel on mure, julgustage teda rääkima. Öelge, et te tahate teda aidata. Valige vestluseks privaatne koht ja hetk, kui teil või lapsel on aega. Lapse avamiseks ja vestluse hõlbustamiseks võite kasutada abimaterjale (nt nukke, joonistusvahendeid) või mängida ja joonistada koos. Näiteks palute lapsel joonistada eelmist õhtut kodus.

·         Olge rahulik ja empaatiline. Hoidke lapsega rääkides silmsidet.

·         Laps ei pruugi kohe öelda, et tema mure on seotud vägivallaga kodus. Perevägivalla puhul kalduvad lapsed varjama toimunut. Nad on oma vanematele väga lojaalsed isegi siis, kui vanemad on neid julmalt kohelnud.

·         Kui laps tunneb, et lasteaiaõpetaja on usalduslik, sõbralik ja toetav, siis avab ta end tõenäolisemalt.

·         Ärge survestage last avameelseks vestluseks. Pealekäimine võib last ehmatada ja usaldusliku suhte tekkimist kahjustada. Laps räägib siis, kui ta on selleks valmis. Võite kinnitada lapsele, et te ei saa pahaseks selle peale, mida ta räägib.

·         Kui laps hakkab rääkima, siis ärge segage vahele. Laske lapsel lõpuni rääkida.

·         Laske lapsel rääkida enda sõnadega. Kasutage ise lihtsaid igapäevaseid sõnu ja väljendeid. Ärge esitage liiga palju küsimusi.

·         Ärge kuuldu peale üle reageerige. Ärge kritiseerige last või teisi pereliikmeid. Hoolimata vägivallast, armastavad lapsed siiski oma vanemaid ja ei soovi neile halba.Vältige sõnu nagu „hirmus“ või „vastik“, et mitte tekitada teisest šokki.

·         Öelge lapsele, et te usute teda ja tema ei ole juhtunus süüdi.

·         Kiitke last julguse eest juhtunu ära rääkida.

·         Ärge lubage asjatult lapsele, et te ei räägi juhtunust kellelegi. Te võite öelda lapsele, et peate vajalikuks vestelda vanemaga või nõu pidada inimestega (nt kolleeg), et teda aidata.