Käsiraamat lasteaednikele

Vägivallavormid

2.2 Vägivallavormid

·         Solvamine;

·         Mõnitamine;

·         Kritiseerimine;

·         Halvustavate nimedega kutsumine;

·         Karjumine;

·         Sõimamine;

·         Terroriseerimine;

·         Manipuleerimine;

·         Hirmutamine ja ähvardamine (sh haiget tegemise või tapmisega ähvardamine);

·         Sotsiaalne isoleerimine (nt vägivallatseja võimu ja kontrolli vajadusest ajendatud sugulaste ja sõpradega suhtlemise ning hobidega tegelemise piiramine või keelamine);

·         Ignoreerimine;

·         Armukadeduse väljanäitamine.

·         Kriimustamine, näpistamine, küünistamine;

·         Tõukamine, lükkamine;

·         Kinni haaramine, raputamine;

·         Juustest tirimine;

·         Mingi esemega viskamine;

·         Löömine käe, jala või mingi esemega;

·         Peksmine, sh mingi esemega peksmine;

·         Kägistamine, lämmatamine;

·         Kinnihoidmine; kinnisidumine; luku taha panek

·         Hammustamine;

·         Uputamine;

·         Põletamine;

·         Külm- või tulirelva kasutamine;

·         Lapse kehaline karistamine;

·         Väikelapse (imiku) raputamine.

Väikelapse (imiku) raputamist peetakse ka üheks lapse väärkohtlemise liigiks. Vanem või hooldaja võib ärevusest või toimetulematusest last tugevalt raputada, põhjustades sellega lapsele tõsiseid tagajärgi, sh ajukahjustusi, mälu-, kõne-, käitumis- ja õppimishäired, alaarengut, pimedaks või kurdiks jäämist või isegi surma. Nimetatud sümptomeid lapsel diagnoositakse kui raputatud lapse sündroomi.[1]

Lapse kehalist karistamist, mida väga kaua aega on peetud kohaseks lapse distsiplineerimise meetodiks vanema või hooldaja poolt, on tänapäeval hakatud käsitlema kui füüsilise vägivalla vormi. Füüsilise jõu kasutamine karistamise eesmärgil põhjustab lapsele valu ja hirmu ning alandab teda.[2] Selline karistusviis rikub lapse õigust füüsilisele puutumatusele ja inimväärikusele. Mitmetes Euroopa riikides, sh näiteks Läti, on lapse kehaline karistamine seadusega keelatud. Eestis saab küll last füüsiliselt väärkohelnud vanemat karistada Karistusseadustiku järgi. Eesti seadused (nt lastekaitse seadus ja perekonnaseadus) keelvad kasutada kasvatusviise, mis on alandavad või tekitavad lapsele piina ja kehalisi kahjustusi, kuid lapse kehaline karistamine ei ole neis siiski selgesõnaliselt keelustatud.

·         Mittesoovitud seksuaalsed puudutused (käperdamine) ja märkused;

·         Pealesunnitud suguühe;

·         Intiimsetele kehaosadele valu tekitamine (sadism);

·         Vägistamine.

• lapsele oma suguelundite demonstreerimine;
• lapsele seksuaalse sisuga, pornograafiliste teoste näitamine;
• lapse kaasamine seksuaalsesse vestlusse;
• lapse intiimsete kehaosade hellitamine ja katsumine;
• masturbeerimine;
• suguühe;

·         vägistamine.[4] 

·         Ohvri raha äravõtmine;

·         Ohvri pangakaartide enda käes hoidmine;

·         Ohvri ostude tegemise piiramine, takistamine;

·         Majapidamiskulude range kontrollimine (nt ostutšekkide esitamise kohustus ja tasaarveldamine);

·         Olukorra tekitamine, kus ohver peab enda jaoks vajalike kulutuste tegemiseks raha lunima;

·         Elatisraha pahatahtlik maksmata jätmine;

·         Hariduse omandamise või töötamise takistamine;

·         Ohvri sundimine osalema ebaseaduslikes tehingutes, tema nimele firma või muu ebaseaduslikult soetatud vara kirjutamine;

·         Ohvrile võlgade tekitamine.

·         Füüsiline hooletussejätmine on puudulik hoolitsemine lapse esmaste vajaduste eest (nt toit, riided, peavari), haigestumise, vigastuste või puude korral;

·         Emotsionaalse ja vaimse hooletussejätmise korral ei rahulda vanem või hooldaja piisavalt lapse emotsionaalseid vajadusi ega reageeri lapse vaimse tervise või arengu probleemidele;

·         Järelvalvetuse korral ei tunne vanem huvi, mida lapse teeb ja kus ta viibib. Samuti ei kõrvalda vanem majapidamises olevaid riske ega taga lapsele ohutut keskkonda;

·         Hariduslik hooletussejätmine on vanema tegevusetus või hoolimatus lapse hariduse omandamise tagamisel.

Ekslik on arvamus, et kui lapsed ei näe vanemate või teiste pereliikmete vahel toimuvat vägivalda pealt, siis vägivald neid ei mõjuta. Tegelikult mõjub pidev vägivalla pealt nägemine või kuulmine lapsele samaväärselt halvasti kui ise rünnaku ohvriks olemine. Pingelise õhkkonna tajumine kodus ning šokeeritud, rusutud ja vigastatud vanema nägemine mõjub halvasti lapse enesetundele. Sageli ei seleta vanemad lapsele juhtunu tähendust ega põhjusi, lootes säästa last. Selle tulemusena võib hakata laps end toimunud vägivallas süüdi tundma, vääriti mõistma kannatavat vanemat ning vägivaldset käitumist kui probleemide lahendamise meetodit aktsepteerima.