Kampaania raames tutvustatakse Istanbuli konventsiooni seksuaalvägivalda käsitlevat osa.

Istanbuli konventsioon seksuaalvägivallast

Istanbuli konventsioon on äärmiselt oluline instrument seksuaalvägivalda käsitlevate õigusaktide ja poliitikate täiustamisel. Istanbuli konventsioon kui seksuaalvägivalla ennetamise ja tõkestamise ning ohvrite kaitse tõhus vahend tuleb allkirjastada, ratifitseerida ning õigeaegselt ellu viia.

Istanbuli konventsioon kehtestab vägistamise ennetamise ja tõkestamise õiguslikud ning muude meetmetega seotud  standardid, eriti

a) vägistamise õigusliku määratluse

b) andmekogumise kõigi naistevastase vägivalla vormide, sh vägistamise kohta

c) ohvriks langenud naiste kaitse ja toetamise

d) ligipääsu õiguskaitsele ning

e) sisserännanud, põgenikustaatuses ning varjupaika taotlevate naiste kaitse.

Vägivalla õiguslik määratlus

Istanbuli konventsioon on äärmiselt  oluline vahend vägistamist käsitlevate õigusaktide täiustamisel. Jõu kasutamisel põhinevad vägistamise definitsioonid ei kaitse naisi seksuaalvägivalla korral piisavalt. Euroopa Inimõiguste Kohus väitis seda M.C. v. Bulgaaria juhtumil ning leidis, et vägistamist puudutavad õigusaktid, mis keskenduvad ohvri nõusoleku puudumise asemel üksnes või ülemäära jõu kasutamisele, on vastuolus  Euroopa inimõiguste konventsiooniga. Istanbuli konventsioon arvestas nimetatud otsust ning  nõudis konventsiooni osalisriikidelt seksuaalvägivalda ja vägistamist käsitleva kriminaalseadustiku kohandamist moel, mis keskenduks nõusoleku puudumisele kui ühele osale kuriteo koosseisust.

Istanbuli konventsioon väidab selgelt, et seksuaalse iseloomuga akt, kus puudub nõusolek, on vägivald ning seda tuleks kriminaalkorras karistada (artikkel 36). Nõusolek, mitte aga jõu kasutamine on kuriteo osaks.

Nõusoleku puudumist on mõnikord taunitud kui raskesti tõendatavat ning  kuna „see võib tegelikkuses viia kaebaja/kannatanu sekundaarsele ohvristamisele, sundides süüdistajaid üle mõistlikkuse piiride tõestama,  et kostja / kannatanu puhul polnud tegu nõusolekuga. Sellise sekundaarse ohvristamise ärahoidmiseks on mõningad riigid töötanud välja vägistamise definitsioonid, mis tuginevad teatud asjaoludele, mitte aga nõusoleku puudumise äranäitamisele.

Istanbuli konventsiooni seletuskirjas selgitatakse, et „Vägistajate vastutusele võtmisel tuleb tõendeid hinnata kontekstist lähtudes tuvastamaks juhtumipõhiselt, kas seksuaalakti puhul oli tegemist vaba nõusolekuga.“ (192). Minimalistlik arusaam nõusolekust võib ähmastada ulatust, mil ühiskonnas valitsevad stereotüübid soole „sobilikust“ käitumisest ning ka

materiaalsed kaalutlused ja struktuurne ebavõrdne võimujaotus  viivad ebavõrdsete tingimusteni nii valiku kui naiste ja meeste seksuaalsuse demonstreerimise osas. On hulgaliselt tõendusmaterjali selle kohta, et kaitsjad, kriminaalametnikud ja kohtunikud usuvad tihti naisest, kes käitub muul moel ebakonventsionaalselt, nt joob alkoholi, riietub  „provokatiivselt“ või otsib intiimsust, et ta saatis välja seksuaalset huvi ülesnäitavaid signaale, mida ei saa hiljem, kui meessoost kurjategija neile tugines, enam tagasi võtta. Tähtis on tagada, et vägistamist käsitlevad õigusakte ja vägistamisjuhtude kohtu alla andmist ei mõjutaks niisugused stereotüübid ning naiste ja meeste seksuaalsusega seotud müüdid.

Istanbuli konventsioon sätestab, et „Nõusolek tuleb anda vabatahtlikult inimese vaba tahte tulemusena kaasnevaid asjaolusid arvestades.“ (artikkel 36). See viitab vajadusele minna nõusoleku minimalistlikust arusaamast kaugemale nõusolek+ mõiste juurde, mis ühendab endas ebavõrdsuse ja võimujaotusega seotud asjaolud.

Andmete kogumine ja talletamine

Vägistamise ohvriks langenud naisi puudutav statistika on napp: kui mõned erandid välja arvata, siis ülevaade naissoost ohvrite arvust ülesantud vägistamisjuhtude korral puudub. Politsei ja kohtusüsteem ei avalda ega isegi mitte ei kogu soolises lõikes statistikat.

Istanbuli konventsioon nõuab osalisriikidelt, et nad koguks korrapäraselt  soolises lõikes andmeid naistevastase vägivalla, sh vägistamise kohta; viiksid läbi elanikkonna uurimusi naistevastase vägivalla liikide, sh vägistamise esinemissageduse ja arengusuundumuste kohta;  toetaksid sellekohaseid uurimusi, et selgitada välja süvapõhjused ja tagajärjed, juhtumid ning süüdimõistmiste osakaal (Istanbuli konventsiooni artikkel 11).

Ohvrile suunatud teenused ja toetus

Vägistamise ohvrite / kannatanutele suunatud spetsialiseeritud teenused ja ressursid tekitavad Euroopas jätkuvalt probleeme. EWL poolt 2013. aastat koostatud baromeetri Vägistamise olukord Euroopas tulemuste põhjal võib väita, et enamikes riikides spetsialiseeritud teenused ja/või spetsiaalsed tugitelefonid vägistatud naistele puuduvad. Kõikjal mõistavad eksperdid hukka olukorra, kus ressursid on parimal juhul ebapiisavad või siis halvimal juhul naeruväärselt väikesed või lausa olematud.

Kuna vägistamine on äärmiselt traumaatiline kogemus, siis nõutakse väljaõppinud ja spetsialiseerunud töötajatelt väga delikaatset lähenemist. Sedasorti vägivalla ohvrid vajavad kohest arstiabi ja tuge traumaga toimetulekul, millega peab kaasnema kohene

kohtumeditsiiniline läbivaatus süüdistuse esitamiseks vajalike tõendusmaterjalide kogumiseks. Lisaks valitseb suur vajadus psühholoogilise nõustamise ja teraapia järele – ning seda sageli nädalaid ja kuid pärast sündmuse asetleidmist.

Istanbuli konventsioon kohustab osalisriike rakendama kõiki seadusandlikke ja muid meetmeid tagamaks vägivalla, sh vägistamise ohvritele asjakohased kaitset tagavad mehhanismid ja tugiteenused. Istanbuli konventsioon nõuab, et:

- ohvritele kindlustataks juurdepääs vägivallast toibuda aitavatele teenustele, sh psühholoogilisele nõustamisele, rahalisele abile, eluasemele, haridusele, koolitusele ning abile töökoha leidmisel (artikkel 20 Üldised tugiteenused)

-   rajataks piisaval arvul sobivaid ning kergesti kättesaadavaid vägistamisohvrite keskusi või seksuaalvägivallaga tegelevaid suunamiskeskusi, et tagada arstilik ja kohtumeditsiiniline läbivaatus, toetus trauma puhul ning ohvrite nõustamine (artikkel 25 Tugi seksuaalvägivalla ohvritele).

Olulise momendina tunnistab Istanbuli konventsioon, et spetsialiseeritud tugiteenused, nagu vägistamisohvrite keskused, toimivad kõige paremini siis, kui nende tööd korraldavad naisorganisatsioonid, kes omavad kogemusi ja põhjalikke teadmisi soopõhisest vägivallast ning kes suudavad vägistamise ohvriks langenud naistele mitmesuguseid  ning  spetsiifilisi teenuseid pakkuda nende vajaduste rahuldamiseks.

Ennetustöö

Ühiskonnas on veel laialt levinud müüdid ja stereotüübid naiste ja meeste seksuaalsuse ja seksuaalkäitumise ning kummalegi sugupoolele „sobivaks peetava“ käitumise kohta. Avalikkuses kohtab murettekitaval hulgal eelarvamuslikke hoiakuid, kus naisi endid süüdistatakse ohvri rolli sattumisel, mis võimendab juba niigi traumaatilist kogemust ning kus kallaletungi põhjuseks peetakse täielikult või osaliselt naist ennast või naise käitumist või mingeid momente naise käitumises.

Istanbuli konventsioon pühendab terve peatüki ennetustööle, kutsumaks esile muudatusi sotsiaalses ja kultuurilises keskkonnas, et kaotada eelarvamused, tavad, traditsioonid ja hoiakud, mis propageerivad naiste allutatud seisundit ja meeste stereotüüpseid rolle.  Osalisriikide poolt rakendamisele kuuluvate meetmete hulgast propageerib Istanbuli konventsioon teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, ennetusprogramme, soolise võrdõiguslikkuse lülitamist ametlikesse õppekavadesse ning vastavate spetsialistide koolitusi (artiklid 12 – 17).

Vägistamise ohvrite kaitse meetmed  uurimise ja kohtumenetluse kõigil etappidel

Naiste ja meeste kohta käivaid müüte ja stereotüüpe kohtab mitte ainult ühiskonna kui terviku tasandil, nad on levinud ka politsei, prokuröride ja kohtunike hulgas. Seetõttu tekitab naise jaoks lisariske ka vägistamisest võimuesindajatele teatamine ning sageli pole garanteeritud seegi, et kohtusüsteem neid austavalt  kohtleks. Istanbuli konventsioon kehtestab mitmeid meetmeid, mis peaksid tagama seksuaalvägivallaga seotud kuritegude tõhusa uurimise ja süüdlaste karistamise ning ka selliste kuritegude ohvrite kaitse asja menetlemisel kohtus.

Istanbuli konventsioon nõuab õiguskaitseorganitelt, et nad reageeriksid kõigile vägivalla vormidele, sh vägistamisele viivitamatult ning adekvaatselt, pakkudes ohvritele asjakohast ja kiiret kaitset (artikkel 50). Istanbuli konventsioon nõuab osalisriikidelt, et nad pakuksid vägivalla sh vägistamise ohvritele  järgnevaid toetusmeetmeid: spetsiaalsed tugiteenused ohvritele uurimise ja kohtumenetluste ajal, nagu vastava väljaõppe saanud nõustajaid (artikkel 55(2); ohvritele tugiteenuseid, et nende õigused ja vajadused oleksid adekvaatselt esitatud ning arvesse võetud uurimise ja kohtumenetluse kõigil etappidel (artikkel 56(e); õigusabi (artikkel 57).

Osalisriigid võtavad vajalikke õiguslikke ja muid meetmeid, et tagada riiklikele ja valitsusvälistele organisatsioonidele ja perevägivalla küsimustega tegelevatele nõustajatele võimaluse pakkuda ohvritele nende palvel uurimise ja kohtumenetluste ajal abi ja tuge (artikkel 55.2)

Kohtumenetlustes kasutatakse mõnikord ohvri eelneva seksuaalkäitumisega seotud infot ja seksuaalkäitumist ohvri esitatud tõendite diskrediteerimiseks.  Kaitsjad kasutavad mõnikord varasemat seksuaalset käitumist  ohvri väärikuse, usutavuse ning nõusoleku  puudumise vaidlustamiseks. Valitsusvälised organisatsioonid ja eksperdid taunivad asjaolu, et kohtumenetluses küsitakse ohvrilt ikka veel küsimusi seksuaalsete eelistuste, varasema seksuaalse käitumise, võimalike abortide, uimastite ja alkoholi tarbimise kohta. See võib viia de facto ebavõrdsusele, kuna ohvritele pakutakse sellist kaitset, kui nad usutakse olevat „respekteeriva suhtumise“ väärilised.

Istanbuli konventsioon kohustab osalisriike rakendama vajalikke meetmeid tagamaks, et tsiviil- või kriminaalmenetluses lubatakse kasutada varasemat seksuaalkäitumist puudutavaid tõendeid üksnes juhul, kui need on asjakohased ja vajalikud (artikkel 54). Varasemat seksuaalkäitumist ei tohiks kasutada naistevastase vägivalla vabanduseks. Varasema seksuaalkäitumisega seotud tõendeid tuleks esitada üksnes viisil, mis ei tekitaks sekundaarset ohvristamist. Ohvritele tuleks tagada ligipääs õiguskaitsevahenditele, ilma et neile tekitataks varasema seksuaalkäitumise tõttu täiendavat traumat.