Kohtinguainete kasutamisega seotud seksuaalsed kallaletungid[1]

Soovitus 1777 (2007)

1.     Parlamentaarne Assamblee tunneb sügavat muret üha arvukamate seksuaalvägivala juhtumite kohta, mille ohvrid olid enese teadmata uimastite mõju all, mida tuntakse kohtinguainetena, nagu Rohypnol, GHB ja ketamiin. Ohvriteks, kes tarbisid nimetatud narkootikume enesele teadmata, on valdavalt naised ja tütarlapsed, keda vägistatakse, kuid on raporteid ka juhtumite kohta, milles kohtinguainete kasutamist seostatakse seksuaalsete rünnakutega meeste vastu ning röövidega.

2.     Igasugune seksuaalne rünnak, kuid eriti vägistamine, on andestamatu kuritegu, mis tekitab ohvritele ränki füüsilisi ja psüühilisi traumasid. Trauma on raskendatud, kui seksuaalne rünnaks leiab aset kohtinguainete mõju all, kuna ohver on tarbinud  uimastit enese teadmata. Lisaks kaotab ohver teovõime mitmeks tunniks ning uimastid läbivad ohvri keha väga kiiresti. Ohvri jaoks teeb see kuriteost õigeaegse teatamise ning organismist uimasti kasutuse füüsilise tõendusmaterjali leidmise äärmiselt raskeks.

3.     Mis veelgi halvem, nimetatud ainete mõju käitumisele võib kõrvalseisjate jaoks suuresti sarnaneda alkoholi vabatahtliku tarbimise nähtudega; samuti võivad nad pärssida ohvrite sisemisi tõkkeid. Seetõttu on väga raske tõestada, et ründaja algatas seksuaalsuhted ilma ohvri nõusolekuta, isegi kui ohver on võimeline kurjategijat ära tundma (mis ei ole aga iseenesestmõistav uimasti tekitatud teadvuse- ja/või mälukao tõttu).

4.     Seetõttu on  kohtinguainete kasutamisega seotud kuriteod nende hulgas, millest kõige vähem teavitatakse – isegi riikides, kus nähtust on suhteliselt hästi uuritud, temast ulatuslikult informeeritud ning kus politsei sellesse tõsiselt suhtub. Näiteks Ühendkuningriigis on edukaks osutunud süüdistuste arv äärmiselt väike, kuigi uus seadusandlus, mis määratleb seksuaalset rünnakut kui seksuaalsuhteid, kus ohver polnud ”vaba ega suuteline nõusolekut andma”, hakkab olukorda positiivselt mõjutama.

5.     Vaja on tõsta teadlikkust kohtinguainete kohta kõikjal Euroopas, nii avalikkuse hulgas kui õiguskaitseorganites. Kohtinguainete kasutamisega seotud seksuaalrünnakute ohvritele peab olema tagatud asjakohane abi, samuti ka toetus ja julgustus, et nad abi kasutaksid.

6.     Assamblee, arvestades antud kuriteo spetsiifilist olemust ning erilisi tagajärgi ohvrile, samuti ka teadlikkuse puudumist nii võimuorganite kui ülduse hulgas, soovitab seega, et Ministrite Komitee:

        6.1. suunaks Euroopa Nõukogu valitsustevahelise sektori vastavaid organeid nähtust uurima ning pakkuma välja harmoniseeritud üle-euroopalise lähenemise sellega tegelemiseks, nii tehniliselt/teaduslikult kui õiguskaitseorganite ja kohtute tasandil;

        6.2. soovitaks Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, et nad samal ajal:

        6.2.1. tõstaks avalikkuse ja vastavate organite kohtinguainete ning nende kasutamise spetsiifiliste probleemide alast teadlikkust, organiseeriksid teavituskampaaniaid, sh näitaks telereklaame ning julgustaksid kõiki ametivõime jagama vastavat informatsiooni ja kogemust;

        6.2.2. rakendaks erimeetmeid tagamaks, et ohvritele osutataks kiiret meditsiinilist ja psühholoogilist abi ning neid teavitatakse võimalusest teha teste ning kuriteost teatada, näiteks koolitades lõbustusasutuste (baarid, pubid) töötajaid ning jagades politseile, meditsiiniteenuste pakkujaile ning alkoholimüügilitsentsi omavatele kohtadele uriinitesti tegemise vahendeid;

        6.2.3. korraldaks vägistamisohvreid intervjueerivate ning abistavate inimestele koolitusprogramme;

        6.2.4. standardiseeriks politseiuurimise meetodeid ja kohtumeditsiini tööviise niisuguste ainete olemasolu kindlaksmääramiseks veres, uriinis või juustes;

        6.2.5. tunnustaks vägistamisohvrite võõrandamatut õigust vägistamisest tulenenud raseduse katkestamiseks, kui nad seda soovivad;

        6.2.6. vaataks kriitiliselt läbi vägistamist ja seksuaalseid rünnakuid käsitlevad õigusaktid, et  muuta see sooneutraalseks kuriteoks (gender-neutral offence) ning tooks sisse sätte, mis nõuab, et ohver oleks olnud ”vaba ja suuteline andma nõusolekut” seksuaalsuhteks, sealhulgas abielusisese vägistamise juhtudel, kus seda veel tehtud pole;

        6.2.7. lülitaks kohtinguained kontrollitavate uimastite nimekirja;

        6.2.8. kutsuks ravimifirmasid tungivalt üles muutma vastavad uimastid kergemini           identifitseeritavaks vedelikele lisamisel.