Naistevastase vägivallaga võitlemine: teel Euroopa Nõukogu konventsiooni poole
Naistevastase vägivallaga võitlemine: teel Euroopa Nõukogu konventsiooni poole ENPA resolutsioon 1635 (2008)[1]
1.Naistevastane koduvägivald kujutab endastüht kõige levinumatinimõiguste rikkumist Euroopas. Koduvägivald mõjutab kõiki Euroopa Nõukogu liikmesriike ja sotsiaalseid klasse.Meile kättesaadavate hinnangute kohaselt võib see ühiskonna väärnähtus puudutada 80 miljonit naist Euroopas.
2.Nagu soovitus 1847 (2008) rõhutab, tervitab Parlamentaarne Assamblee Euroopa Nõukogu poolt aastal 2006-2008 läbiviidud naistevastase, sh koduvägivallagavõitlemise kampaaniat, millesse olid esmakordselt kaasatud Euroopa Nõukogu kõik kolm poliitikatasandit (parlamendi, valitsuse, kohalik ja regionaalne tasand) ning asjassepuutuvad valitsusvälised organisatsioonid. Euroopa Nõukogu kampaania „Lõpetage naistevastane koduvägivald”aitas teadvustada koduvägivalla kui nähtuse olemasolu ning kinnistada arusaama, et naistevastane vägivald, eriti koduvägivald,on lubamatu inimõiguste rikkumine.
3.Assamblee rõhutab Euroopa Nõukogu liikmesriikide rahvusparlamentide ning Parlamentaarses Assamblees vaatlejastaatuses olevate parlamendiliikmetemobiliseeritust ning nende suurt panust kampaania parlamentaarse tasandi kaasatuses.Ligikaudu 2 aasta vältel viisid 40 rahvusparlamenti ning 56 kontaktisikuna tegutsevat parlamendiliiget elluüle 200 ürituse Euroopas, et mõista hukka naistevastane vägivald, tõsta parlamentääride ja ühiskonnaliikmete teadlikkust, teha ohvrikaitse täiustamiseks muudatusi õigusaktides, võtta vägivallatsejad vastutusele ning see väärnähtus kaotada. Kontaktisikute võrgustike loomine Assamblee egiidi all oli uuenduslik meetod tegevuste elluviimisel.
4.Assambleel on hea meel kampaania käigus tehtud koostöö üle Parlamentidevahelise Liidu, Euroopa Parlamendi ning PõhjamaadeNõukoguga.
5.Sellest hoolimata leiab Assamblee, et naistevastase vägivallaga võitlemist tuleb tõhustada. Euroopa Nõukogu kui Euroopa inimõiguste järelevalvemehhanism peaks siin võtma teerajaja rolli. Assamblee kavatsebolla aktiivne ka edaspidi ning jätkata sellesuunalisi jõupingutusi.
6.Seetõttu kutsub Parlamentaarne Assamble liikmesriike üles:
6.1. tugevdama naistevastase vägivallaga võitlemist käsitlevaid siseriiklikke õigusakte vastavuses Ministrite Komitee soovitusega Rec(2002)5 naiste kaitsmise kohta vägivalla eest:
6.2.jätkataresolutsiooni 1582 (2007) artiklis 6.6 sätestatud seitsme põhimeetme vastuvõtmist ning nende rakendamise järelevalvet seoses miinimumstandarditega, sh:
-kuulutada naistevastane koduvägivald, sealhulgas abikaasapoolne vägistamine, kriminaalkuriteoks;
-pidada (endiste) partnerite vahel toimepandud vägivallaakte raskendavaks asjaoluks;
-rajada piisaval hulgas turvalisi kriisikodusid;
-anda välja sätted vägivaldsete abikaasade või partnerite eemaldamiseks ning rakendada vägivallatsejate suhtes lähenemiskeeldu;
-tagada ohvritele tõhus ligipääs kohtutele ning kaitsemeetmetele;
-eralda piisavalt eelarvelisi vahendeid seaduse rakendamiseks;
-teostada järelevalvet parlamendi vastuvõetud naistevastase vägivalla seaduse rakendamise üle“;
6.3.toetada Euroopa Nõukogu raamkonventsiooni väljatöötamist kõige raskemate ja levinumate naistevastase vägivalla vormide kohta koostöös asjassepuutuvate ministeeriumidega;
6.4.nimetada Assamblee rahvusdelegatsioonidesse kuuluvate parlemendiliikmete hulgast kontaktisik, kes vastutaks kursisoleku eest naistevastase vägivalla ennetamise õigusruumi arengutega oma riigis ning vastavate aruannete regulaarse esitamise eest Assambleele;
6.5.jätkata parlamentääride ning ühiskonnaliikmete teavitamist,pöörates erilist tähelepanu meeste kaasamisele naistevastase vägivallaga võitlemisse, tehes sedakoostöös valitsuse, kohalike ja regionaalsete võimude ning valitsusväliste organisatsioonidega.
6.6.korraldada igal rahvusvahelisel naistevastase vägivalla kaotamise päeval (25. novembril) aktsiooni parlamendi teadlikkuse tõstmiseks;
7.Assamblee on 2009. aastal nõus kokku kutsuma kontaktiisikutena tegutsevaid parlamendiliikmeid, et hinnata õigusalaseid edusamme ning valmistada ette Assamblee panus raamkonventsiooni väljatöötamisse.
8.Assamblee kutsub Euroopa Parlamenti ja Põhjamaade Nõukogu üles jätkama tihedat koostööd Euroopa Nõukoguga.
9.Assamblee kutsub Parlamenditevahelist Liitu üles kaaluma ühisaktsioonide korraldamist ÜRO naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kaotamise kampaania (2008-2015) raames.
1 Assamblee debatt 3. oktoobril 2008 (36. Istungjärgul)
Naistevastase vägivallaga võitlemine: teel Euroopa Nõukogu konventsiooni poole
1.Meenutades soovitust 1635 (2008) - Naistevastase vägivallaga võitlemine: teel Euroopa Nõukogu konventsiooni poole – tervitab Parlamentaarne Assamblee Euroopa Nõukogu naistevastase vägivallaga, sh koduvägivallaga võitlemise kampaaniat. Aastail 2006-2008 läbiviidud kampaaniasse olid kaasatud Euroopa Nõukogu kõik kolm poliitikatasandit (parlamendi, valitsuse, kohalik ja regionaalne tasand) ning asjassepuutuvad valitsusvälised organisatsioonid.
2.Assamblee leiab, et Euroopa Nõukogu kampaania „Lõpetage naistevastane koduvägivald“ aitas vägivalla kui nähtuse olemasolu paremini teadvustada ning kinnistas arusaama, et naistevastane vägivald, eriti koduvägivald, on inimõiguste lubamatu rikkumine.
3.Edusammudest ning juba kehtivatest rahvusvahelistest õigusaktidest hoolimata leiab Assamblee, et naistevastase vägivallaga võitlemist tuleb tõhustada. Assamblee on veendunud, et 3 põhimeedet (ohvrikaitset, vägivallatsejate karistamist ja ennetustööd) hõlmava õigusakti väljatöötamine ning erilise tähelepanu osutamine soolisele vägivallale on vajalik selleks, et julgustada liikmesriike vastu võtma sellekohaseid miinimumstandardeid ning tugevdama oma seadusandlust. Assamblee on seisukohal, et raamkonventsiooni ettevalmistamine (Rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni eeskujul, ETS No 157) võimaldab teha ettepanekuid tegevusjuhiste ja sätete kohta, mis sõnastavad eesmärgid, mida osalisriigid kohustuvad siseriiklike õigusaktide ja valitsuse vastavate tegevuste kaudu saavutama.
4.Vastavalt sellele kutsub Assamblee Ministrite Nõukogu üles välja töötama raamkonventsiooni naistevastase vägivalla kõige rängemate ja levinumate vormide kohta, kaasates väljatöötamisprotsessi Parlamentaarse Assamblee, Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressi ning valitsusvälised organisatsioonid, mis peaks
4.1.hõlmama soolist aspekti ning käsitlema soolise vägivalla spetsiifilist olemust;
4.2.käsitlema naistevastase,eriti koduvägivalla kõige rängemaid ning levinuimaid vorme (partnerid või endised partnerid, seoses kooseluga või mitte); seksuaalsed rünnakud (sh vägistamine ja abikaasapoolne vägistamine) ja ahistamine, sundabielud, nn „aumõrvad“ ning naiste suguelundite ümberlõikamine;
4.3. sisaldama sätteid, mis nõuavad riikidelt vajalike meetmete rakendamist ohvrite kaitsmiseks ning naistevastaste vägivallaaktide ärahoidmiseks ja vägivallatsejate vastutusele võtmiseks;
4.4.sisaldama sõltumatut järelevalvemehhanismi, mille abil saaks jälgida konventsiooni efektiivset rakendamist.
5.Meenutades soovitust 1838 (2008) – Naiste julgustamine kaasaegses multikultuurses ühiskonnas – kutsub Assamblee üles Ministrite Komiteed nimetama Euroopa Nõukogu eriraportööri naiste õiguse valdkonnas, kes hakkaks Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku haldusalas jälgima naiste õiguste alal, sh naistevastase vägivallaga võitlemisel, tehtavaid edusamme.
6.Assamblee kutsub Ministrite Nõukogu üles lülitama naistevastase vägivalla kõige rängemate ja levinumate vormidega võitlemisega seotud tegevuse oma koostöö- ja abiprogrammidesse (sh parlamentaarsetesse programmidesse) ning leidma eelarveväliseid vahendeid selliste tegevuste rahastamiseks.
7.Assamblee kutsub Ministrite Komiteed üles tugevdama koostööd ÜROga seoses ÜRO naiste- ja tütarlastevastase vägivallaga võitlemise kampaaniaga (2008-2015), et Euroopa Nõukogu kampaania ajal väljaselgitatud hea praktikat edendada ning kogu maailmas tõhusalt rakendada.
[1]Assamblee debatt 3. oktoobril 2008 (36. istungjärk) (vt Doc. 11702, Naiste ja Meeste Võrdsete Võimaluste Komisjoni raport, raportöör hr Mendes Bota. Tekst vastu võetud Assamblee poolt 3. oktoobril 2008 (36. istungjärk)