EUROOPA NÕUKOGU MINISTRITE KOMITEE

Ministrite Komitee soovitus Rec (2002) 5 liikmesriikidele

naiste kaitsmise kohta vägivalla eest[1]

(Vastu võetud Ministrite Komitee poolt 30. aprillil 2002 ministrite asetäitjate 794. kohtumisel)

Ministrite Komitee, vastavalt Euroopa Nõukogu põhikirja artiklis 15.b sätestatule,

rõhutades, et naistevastane vägivald tuleneb võimu ebavõrdsest jaotusest naiste ja meeste vahel ning viib naiste tõsise diskrimineerimiseni nii ühiskonnas kui perekonnas;

kinnitades, et naistevastane vägivald kahjustab ning piirab kas osaliselt või täielikult naiste inimõiguste ja põhivabaduste rakendamist;

märkides, et naistevastane vägivald kujutab endast naiste füüsilise, vaimse ja seksuaalse puutumatuse rikkumist;

märkides murega, et naised kannatavad tihti mitmekordse diskrimineerimise all nii oma soo kui päritolu tõttu, ning et neist võivad saada inimõiguste ning põhivabadustega vastuolus  olevate traditsioonide ning tavade ohvrid;

võttes arvesse, et naistevastane vägivald pärsib  võrdõiguslikkuse ning rahu saavutamist ning on tõsiseks takistuseks kodanike turvalisuse ning demokraatia saavutamisele Euroopas;

märkides murega  naiste vastu suunatud vägivalla levikut perekonnas, millises vormis viimane ka ei esineks,  ning ühiskonna kõikidel  tasanditel;

pidades kiireloomuliseks ülesandeks võidelda vägivalla kui nähtuse vastu, mis mõjutab kõiki Euroopa ühiskondi ning puudutab kõiki tema liikmeid;

meenutades teisel Euroopa Nõukogu tippkohtumisel (Strasbourg 1997) vastuvõetud lõppdeklaratsiooni,  milles liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid kinnitasid oma valmisolekut võidelda naistevastase vägivalla ning naiste seksuaalse ekspluateerimise kõigi vormidega;

pidades meeles Euroopa inimõiguste konventsiooni (1950) sätteid ning tema organite kohtupraktikat, mis tagavad muu hulgas õiguse elule ning õiguse olla kaitstud piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise eest, õiguse isikuvabadusele ning turvalisusele ning õiglasele kohtulikule arutamisele tsiviil- ja kriminaalasjades;

võttes arvesse Euroopa sotsiaalhartat (1961) ning  Euroopa sotsiaalharta täiendatud ja parandatud varianti (1996), eriti seal sisalduvaid naiste ja meeste võrdõiguslikkuse sätteid  seoses tööhõivega, samuti ka Euroopa sotsiaalharta lisaprotokolli  kollektiivkaebuste süsteemi kohta;

tuletades meelde Ministrite Komitee poolt Euroopa Nõukogu liikmesriikidele antud alljärgnevaid soovitusi: soovitust nr R (79)  17  laste kaitsmise kohta väärkohtlemise eest; soovitust nr R (85) 4 perevägivalla kohta; soovitust nr R (85) 11 ohvri  olukorra kohta kriminaalõiguses ja –menetluses; soovitust nr R (87) 21 ohvrite abistamise ning viktimisatsiooni ärahoidmise kohta; soovitust nr R (90) 2 perevägivallaga seotud sotsiaalsete meetmete kohta;  soovitust nr (91) 11 laste ja noorukite seksuaalse ärakasutamise, pornograafia ja prostitutsiooni ning laste ja noorukitega kaubitsemise kohta; soovitust nr R (93) 2 laste väärkohtlemise meditsiinilis-sotsiaalsete aspektide kohta; soovitust nr R (2000) 11 seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil inimestega kaubitsemise vastu võitlemise kohta ning soovitust nr  Rec (2001) 16 laste kaitsmise kohta seksuaalse ekspluateerimise eest;

meenutades samuti Euroopa Nõukogu poolt korraldatud  soolise võrdõiguslikkuse küsimustele pühendatud  3. Euroopa ministrite konverentsil (Rooma, 1993) vastu võetud deklaratsioone ja resolutsioone;

meenutades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni naistevastase vägivalla kaotamise deklaratsiooni (1993), Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1979); Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsiooni  ning selle juurde kuuluvat  inimkaubanduse, eriti naiste ja lastega kaubitsemise ärahoidmise, selle vastu võitlemise ning selle eest karistamise protokolli (2000), 4. ülemaailmsel naiste konverentsil (Peking 1995)  vastuvõetud tegevusplatvormi ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni  Peaassamblee  poolt  vastuvõetud resolutsiooni edasiste sammude ning algatuste kohta Pekingi tegevusplatvormi elluviimiseks (23. erakorraline istungjärk, New York, 5.-9. juuni 2000);

meenutades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni lapse õiguste konventsiooni (1989) ning selle juurde kuuluvat laste müümist, laste prostitutsiooni ning laste pornograafiat käsitlevat fakultatiivset protokolli (2000);

meenutades samuti Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni nr 182 lastele sobimatu töö ja muu sobimatu tegevuse viivitamatu keelustamise kohta (1999) ning soovitust (R 190) lastele sobimatu töö kohta (1999);

tuletades meelde rahvusvahelise humanitaarõiguse põhiprintsiipe ning eriti 4. Genfi konventsiooni tsiviilisikute sõjaaegse kaitse kohta (1949) ning selle 1. ja 2. lisaprotokolli;

tuletades meelde soolisel pinnal asetleidnud kuritegude ning seksuaalse vägivalla lülitatust Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti (Rooma, 17. juuli 1998),

soovitab, et liikmesriikide valitsused

I.    vaataksid läbi  oma riigi  õigusaktid ning poliitikad selleks, et

1.   tagada naistele nende inimõiguste ja põhivabaduste tunnustamine, rakendamine, elluviimine ning kaitse;

2.   võtta seal, kus see on asjakohane, kasutusele vajalikud meetmed tagamaks, et naised saaksid vabalt ning efektiivselt  oma majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi rakendada;

3.    tagada, et kõik meetmed oleksid üleriiklikult koordineeritud ning ohvri vajadustele suunatud ning et asjaomased riigiasutused ja valitsusvälised organisatsioonid oleksid kaasatud vajalike meetmete väljatöötamisse ning ellurakendamisse, eriti käesolevas soovituses mainitud meetmete osas;

4.   edendada kõikidel tasanditel naistevastase vägivallaga võitlevate valitsusväliste organisatsioonide tööd ning seada nimetatud valitsusväliste organisatsioonidega sisse aktiivne koostöö, pakkudes neile seejuures vajalikku finants- ning materiaal-tehnilist abi;

II.    nõustuksid, et riikidel on kohustus pöörata vajalikku tähelepanu vägivallaaktide ärahoidmisele, uurimisele ning karistamisele, sõltumata sellest, kas vägivallaakti pani toime  riik või eraisik,  ning ohvritele kaitse pakkumisele;

III. võtaksid omaks, et naistevastane vägivald on tõsine struktuurne ning ühiskondlik probleem, mis tuleneb võimu ebavõrdsest jaotusest naiste ja meeste vahel ning et nad julgustaksid seetõttu mehi aktiivselt osalema naistevastase vägivallaga võitlemisele suunatud tegevustes;

IV.  julgustaksid kõiki naistevastase vägivallaga tegelevaid institutsioone (politseid, meditsiini- ja sotsiaaltöötajaid) koostama keskpikki ja pikaajalisi koordineeritud tegevusplaane, kus nähakse ette vägivalla ärahoidmisele ning ohvrite kaitsmisele suunatud tegevused;

V.  edendaksid  uurimusi,  andmete kogumist  ning võrgustike tööd  siseriiklikul ning rahvusvahelisel tasandil;

VI. edendaksid kõrgkooliprogrammide väljatöötamist ja juurutamist ning uurimiskeskuste rajamist - sealhulgas ülikoolide tasandil - mis tegeleksid soolise võrdõiguslikkuse, eriti naistevastase vägivalla küsimustega;

VII.  parandaksid teadlaste, vägivallaga tegelevate valitsusväliste organisatsioonide, poliitiliste otsuste langetajate ning seadusandlike organite, meditsiini-, haridus-, sotsiaal- ja politseiasutuste vahelist koostööd vägivallaga võitlemisele suunatud koordineeritud tegevuste väljatöötamiseks;

VIII. võtaksid vastu ning viiksid ellu käesoleva soovituse lisas toodud meetmeid moel, mida nad peavad oma  riigi konkreetset olukorda ning eelistusi arvestades kõige sobivamaks ning kaaluksid sel otstarbel riikliku tegevuskava väljatöötamist vägivallaga võitlemiseks;

IX.  teavitaksid Euroopa Nõukogu käesoleva soovituse sätete elluviimisest siseriiklikul tasandil.

Lisa soovitusele Rec (2002) 5

Definitsioon

1.    Käesolevas soovituses mõistetakse „naistevastase vägivalla“ all igasugust soolist vägivalda, mis viib või võib tõenäoliselt  viia naistele füüsilise, seksuaalse või psühholoogilise kahju või kannatuste tekitamisele, sisaldades sealhulgas niisuguste aktidega ähvardamist, sundi või naiste omavolilist ilmajätmist vabadusest, mis leiab aset kas avalikus või eraelus. See hõlmab alljärgnevat, kuid ei piirdu ainult sellega:

a.   perekonnas või koduseinte vahel asetleidvat vägivalda, sisaldades muu hulgas füüsilist ja vaimset kallaletungi, emotsionaalset ja psühholoogilist väärkohtlemist, vägistamist ja seksuaalset kuritarvitust, intsesti ning abikaasa, püsi- või juhupartneri ning kooselupartneri vägistamist, au nimel sooritatud kuritegusid, naiste ümberlõikamist ja suguelu nautimise pärssimiseks läbiviidud protseduure ning muid naistele kahjutekitavaid tavasid nagu sundabielusid;

b.   avalikkuses asetleidvat vägivalda, mis sisaldab muu hulgas vägistamist, seksuaalset kuritarvitamist, seksuaalset ahistamist ja hirmutamist töökohal, asutustes või muudes kohtades,  naistega kaubitsemist seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil, majanduslikku ekspluateerimist ning seksturismi;

c.   riigi või riigiametnike poolt toimepandud või andeksantud vägivalda;

d.   naiste õiguste rikkumist relvastatud konfliktides, eriti mis puudutab pantvangide võtmist, sunniviisilist ümberasustamist, süstemaatilist vägistamist, seksuaalorjust, sundrasestamist ning naistega kaubitsemist seksuaalse ja majandusliku ekspluateerimise eesmärgil.

Naistevastast vägivalda puudutavad üldised meetmed

2.    Riikide ülesandeks ja huvides ning siseriiklike poliitikate prioriteediks on kaista naiste õigust elada oma elu mis tahes või kelle poolt tahes toimepandava vägivallata. Selle saavutamiseks on riikidel keelatud oma käitumise õigustamiseks viidata tavadele, religioonile või traditsioonidele, mis lubaksid neil nimetatud kohustustest kõrvale hoida.

3.   Liikmesriigid peaksid kasutusele võtma, välja töötama ja/või seal, kus vajalik, täiustama vägivallaga võitlemise poliitikaid, et

a.   tagada ohvritele maksimaalne turvalisus ning kaitse;

b.   suurendada vägivalla ohvriks langenud naiste võimalusi, luues optimaalseid tugi- ja abistruktuure, mis aitaksid vältida naiste  sekundaarset viktimisatsiooni;

c.   kohandada kriminaal- ja tsiviilõigust, sealhulgas kohtumenetlust;

d.   tõsta avalikkuse teadlikkust  ning harida lapsi ning noori;

e.   kindlustada naistevastase vägivallaga tegelevate spetsialistide eriväljaõpe;

f.    teha kõigis vägivallaga seotud valdkondades ennetustööd.

4.   Selles raamistikus on riigi tasandil seal, kus see on võimalik, ning vajadusel koostöös regionaalsete ja/või kohalike võimudega, vajalik asutada riiklik koordineeriv institutsioon või organ, mis vastutab naistevastase vägivallaga võitlemisele suunatud meetmete elluviimise eest, kuid samuti ka mis tahes õigusreformide või naistevastase vägivallaga võitlemises kasutatavate uute sekkumisvormide regulaarse kontrollimise ning hindamise eest koostöös valitsusväliste organisatsioonide, akadeemiliste ringkondade ning muude institutsioonidega.

5.   Tuleks edendada uurimistöid, andmete kogumist ning võrgustikutööd nii riigi kui rahvusvahelise tasandil  eriti alljärgnevates valdkondades:

a.   soopõhise statistika, integreeritud statistika ning indikaatorite väljatöötamine naistevastase vägivalla leviku paremaks hindamiseks;

b.   ohvrile sooritatud kallaletungide keskpikkade ning pikaajaliste tagajärgede uurimine;

c.   vägivalla tagajärgede uurimine inimeste puhul, kes olid vägivalla, ka perekonnas asetleidnud vägivalla, pealtnägijaiks;

d.   naistevastase vägivalla tervisega seotud, sotsiaalse ning majandusliku hinna kindlaksmääramine;

e.   kohtu- ning õigussüsteemi tõhususe hindamine naistevastase vägivallaga võitlemisel;

f.    naistevastase vägivalla põhjuste uurimine, st asjaolude uurimine, mis sunnivad meest vägivaldselt käituma ning ühiskonda vägivalda andestama;

g.   vägivalla hindamise kriteeriumide väljatöötamine.

Informatsioon, avalikkuse teadlikkus, haridus ja koolitus

Liikesriigid peaksid:

6.   koguma ning tegema avalikkusele kättesaadavaks vägivalla erinevaid vorme ning vägivalla ohvrite suhtes ilmnevaid tagajärgi puudutavat informatsiooni, sealhulgas integreeritud statistilisi andmeid, kasutades kõiki kättesaadavaid meediakanaleid (ajakirjandus, raadio ja televisioon jne);

7.   mobiliseerima avalikku arvamust, korraldades või toetades konverentse ning teavituskampaaniaid, nii et ühiskond teadvustaks vägivalla teemat ning vägivalla hävitavaid tagajärgi nii ohvrile kui ühiskonnale ning arutaks naistevastast vägivalda vabalt, ilma eelarvamuste või -hoiakuteta;

8.   lülitama politsei-, kohtu-, meditsiini- ning sotsiaaltöötajate baaskoolitusprogrammidesse koduvägivallaga tegelemise ning kõigi teiste naistevastase vägivalla vormidega seotud  teemasid;

9.   lülitama vägivalla teema nimetatud töötajate kutseõppe programmidesse nii informatsiooni kui erioskuste mõttes, varustamaks neid kriisisituatsioonide äratundmise ning lahendamise oskustega ning täiustamaks ohvrite vastuvõtmise, ärakuulamise ning nõustamise praktikat;

10.  julgustama nimetatud töötajate osalemist  spetsiaalsetes koolitusprogrammides, arvestades koolitusest osavõttu  premeerimis- ja edutamissüsteemides;

11.  julgustama naistevastast vägivalda puudutavate küsimuste lülitamist kohtunike koolitusse;

12.  julgustama eneseregulatsiooni põhimõtteid rakendavaid spetsialiste, näiteks nagu terapeute, töötama välja võimupositsioonil olevate inimeste seksuaalsete kuritarvituste vastu võitlemise strateegiaid;

13.   korraldama teavituskampaaniaid, juhtimaks avalikkuse tähelepanu meeste poolt naiste suhtes toimepandud vägivallale,  rõhutades,  et mehed peaksid vastutama oma tegude eest ning julgustama mehi analüüsima ning lammutama vägivalla mehanisme ning võtma omaks teistsuguseid käitumisviise;

14.  viima inimõiguste koolitusprogrammides sisse naiste ja meeste võrdõiguslikkuse mõõtme või seda tugevdama ning toetama igati seksuaalharidusprogramme, mis seavad esiplaanile soolise võrdõiguslikkuse ning vastastikuse austuse;

15.  tagama, et nii poisid kui tüdrukud saaksid sellise põhihariduse, kus neile ei suruta peale sotsiaalseid ja kultuurilisi stereotüüpe, eelarvamusi ning sugupoolte traditsioonilisi rolle ning kus neile õpetatakse enesekehtestamise oskusi,  pöörates erilist tähelepanu koolis raskusi kogevatele noortele; õpetama kõiki pedagooge integreerima soolist võrdõiguslikkust  õppeprotsessi;

16.  lülitama koolide õppekavadesse info lapse õiguste, kriisitelefonide, abiteenuste  ning usaldusisikute kohta.

Meedia

Liikmesriigid peaksid:

17.  julgustama meediat looma naistest ja meestest stereotüüpidevaba kuvandit inimese ning inimväärikuse austamise põhimõtetest lähtuvalt ning vältima seksi ja vägivalda seostavate materjalide avaldamist; kui vähegi võimalik, tuleks nimetatud kriteeriume arvestada ka kaasaegses infotehnoloogias;

18.  julgustama meediat osalema teavituskampaaniates avalikkuse tähelepanu juhtimiseks naistevastase vägivalla vastu;

19.  edendama koolitust meediaspetsialiste teavitamiseks ning nende tähelepanu juhtimiseks seksi ja vägivalla seostamise tagajärgedele;

20.  julgustama käitumiskoodeksi väljatöötamist meediaspetsialistidele, kus leiaksid kajastamist ka naistevastase vägivalla küsimused ning julgustama  naistevastase vägivalla ja seksismi küsimuste lülitamist nii olemasolevate kui loodavate meedia järelvalveorganisatsioonide pädevusvaldkonda;

Kohalik, regionaalne ja linnaplaneerimine

Liikmesriigid peaksid:

21.  julgustama kohaliku, regionaalse ning linnaplaneerimise eest vastutajaid arvestama naiste turvatunde suurendamise ning avalikes kohtades toimepandavate vägivallategude tõkestamise vajadusega;

22.  rakendada sel otstarbel võimalikult suures ulatuses kõikvõimalikke abinõusid, eriti neid, mis puudutavad avalike kohtade valgustamist, ühiskondliku transpordi ja taksoteenuste korraldust, parklate ja elumajade projekteerimist ja planeereerimist.

Ohvrite abistamine ning kaitse (ohvrite vastuvõtmine, kohtlemine ning nõustamine)

Liikmesriigid peaksid:

23.  tagama, et ohvrid saaksid ilma igasuguse diskrimineerimiseta kohest ning igakülgset  koordineeritud, multidisplinaarset ning professionaalset abi, sõltumata sellest, kas nad kaebuse esitavad või mitte, mille juurde kuuluvad ka arstlik läbivaatus ning kohtumeditsiiniline ekspertiis ning ravi koos traumajärgse psühholoogilise nõustamise ning sotsiaal- ja õigusabiga; kõike seda tuleks pakkuda konfidentsiaalsuse põhimõtet arvestades, tasuta ning ööpäevaringselt;

24.  eriti tagama seda, et kõik koduvägivalla ohvritele mõeldud teenused ning õiguskaitsevahendid oleksid vastava palve esitamisel kättesaadavad naisimmigrantidele;

25.   rakendama kõiki vajalikke abinõusid  tagamaks, et kohtumeditsiiniliste tõendusmaterjalide ning informatsiooni kogumisel juhindutakse ettenähtud reglemendist ning kasutatakse standardiseeritud dokumente ja blankette;

26.  tegema kättesaadavaks ohvrite vajadustele kohaldatud materjalid, mis teavitavad neid  selgelt ning igakülgselt nende õigustest, neile osutatud teenustest ning sammudest, mida nad võiksid kaaluda või astuda sõltumata sellest, kas nad kaebuse esitavad või mitte, samuti võimalusest saada jätkuvat psühholoogilist, meditsiinilist, sotsiaal- ning õigusabi;

27.   edendama niisuguste koordineeritud tegevuste tagamiseks politsei, meditsiini- ja sotsiaalteenuste ning kohtusüsteemi koostööd ning julgustama ning toetama valitsusväliste organisatsioonide koostöövõrgustikku;

28.  osutama kaasabi selliste hädaabiteenuste sisseseadmisele nagu tasuta anonüümsed kriisitelefonid vägivalla ohvrite ja/või inimeste jaoks, kes vägivallaga kokku puutuvad või keda

vägivald ähvardab; analüüsima pidevalt telefonikõnesid ning hindama abi osutamisel laekunud andmeid, pidades seejuures kinni andmekaitse standardeist;

29.  tagama, et politsei ning teised õiguskaitseorganid võtaksid vägivalla ohvreid vastu, kohtlesid ning nõustaksid neid inimest ning tema väärikust austades ning et kaebustega tegeldaks konfidentsiaalselt; ohvrid tuleks eriväljaõppe saanud spetsialistide poolt viivitamatult ära kuulata ruumides, mis aitavad kaasa politseiniku ning ohvri vahelise usalduse tekkimisele ning ohvrile tuleb tagada maksimaalne võimalus rääkida naisametnikuga, kui ta selleks soovi peaks avaldama;

30.  astuma sel eesmärgil samme  naispolitseiametnike arvu suurendamiseks kõikidel vastutustasanditel;

31.  tagama, et eriväljaõppe saanud personal hoolitseks igakülgselt laste eest kõikidel ohvriga tegelemise etappidel (esmane kontaktivõtt, politsei, prokuratuur ning kohtud) ning et antav abi oleks kohaldatud lapse vajadustele;

32.  astuma samme selleks, et tagada lastest vägivalla ohvritele vajalik psühholoogiline ja moraalne toetus, seades selleks otstarbeks sisse vastavad ruumid ning kindlustades väljaõppinud töötajad, kes tegelevad lapsega esimesest kontaktivõtust kuni taastumiseni välja; nimetatud teenuseid tuleb osutada tasuta;

33.  rakendama kõiki vajalikke abinõusid tagamaks, et ükski vägivalla ohver ei kannataks sekundaarse (re)viktimisatsiooni ega mittesootundliku kohtlemise tõttu abi osutavate politseinike, meditsiini- ja sotsiaaltöötajate või kohtupersonali poolt.

Kriminaalõigus, tsiviilõigus ning kohtumenetlus

Kriminaalõigus

Liikmesriigid peaksid:

34.  tagama, et kriminaalõigus sätestaks, et igasugust isiku suhtes toimepandud vägivallaakti, eriti aga füüsilist või seksuaalset vägivalda käsitletakse kallalekippumisena nimetatud isiku füüsilisele, vaimsele ja/või seksuaalsele vabadusele ja puutumatusele, mitte pelgalt kõlbluse, au või sündsuse riivamisena;

35.  tagama, et siseriiklikes õigusaktides sisalduksid meetmed ning sanktsioonid, mis võimaldaksid vägivallateo toimepanija suhtes kiiresti ning efektiivselt kriminaalasja algatada ning naistest vägivallaohvrite suhtes toimepandud väärtegu heastada. Eriti peaksid  siseriiklikud õigusaktid:

-        karistama abikaasade, püsi- või juhupartnerite ning kooselupartnerite vahel asetleidnud seksuaalset vägivalda või vägistamist;

-    karistama igasugust suguakti, mis on toime pandud selleks mitte soovi avaldanud isiku suhtes,  isegi juhul, kui viimane ei  avalda vastupanu;

-        karistama igasugust või mis tahes vahendite abil sooritatud vägivaldset suguakti,  mis on toime pandud selleks mitte soovi avaldanud isiku suhtes;

-        karistama igasugust raseda, kaitsetu, haige, füüsilise või vaimse puudega või ülalpeetava seisundis ohvri haavatavuse ärakasutamist;

-        karistama igasugust kuritarvitajapoolset võimuseisundi ärakasutamist, eriti täiskasvanu-laps suhtes.

Tsiviilõigus

Liikmesriigid peaksid:

36.  tagama, et ohvritele makstakse faktilist tõestust leidnud vägivallajuhtudel mis tahes rahalise, füüsilise, psühholoogilise, moraalse ja sotsiaalse kahju kannatamisel kahju suurust arvestavat  kompensatsiooni, mis sisaldab ka kohtukulude katmist.

37.   nägema ette finantsmehanismide sisseseadmist ohvritele kompensatsiooni maksmiseks.

Kohtumenetlus

Liikmesriigid peaksid:

38.  tagama, et kohtuasja saaksid algatada kõik vägivalla ohvrid ning kui see on vajalik,  ohvrite kaitsmisega tegelevad juriidilise isiku staatuses ühiskondlikud või eraorganisatsioonid,  kes teevad seda koos ohvriga või ohvri huvides;

39.  sätestama olukorra, kus oleks tagatud prokuröripoolne kohtuasja algatamise võimalus;

40.  julgustama prokuröre käsitlema naiste ja laste suhtes toimepandud vägivalda raskendava või määrava asjaoluna selle otsustamisel, kas asja ühiskonna huvides kohtusse anda või mitte;

41.   astuma kõiki vajalikke samme tagamaks, et menetluse igal etapil arvestataks ohvrite füüsilist ning psühholoogilist seisundit ning et neil oleks võimalik saada arsti- ning psühholoogilist abi;

42.  nägema ette eritingimuste loomist vägivalla ohvrite või tunnistajate ärakuulamiseks, et vältida ütluste kordamist ning vähendada kohtumenetluse traumeerivat mõju;

43.  tagama läbielatud traumat arvestades, et kohtumenetluse reglemendiga oleks välditud vägivallateo ohvrite või tunnistajate põhjendamatu ja/või solvav ülekuulamine,  hoidmaks ära uute traumade teket;

44.  vajadusel tagama, et rakendataks meetmeid ohvite tõhusaks kaitsmiseks ähvarduste ning võimaliku kättemaksu eest;

45.  rakendama erimeetmeid, et  kohtumenetluse ajal oleks tagatud lapse õiguste kaitse;

46.  tagama, et last saadaks kõikidel ärakuulamistel  tema seaduslik esindaja või vastavalt vajadusele tema poolt valitud täiskasvanu, juhul kui kohus ei tee selle isiku suhtes vastupidist põhjendatud otsust;

47.  tagama, et laps saaksid oma seadusliku esindaja, ühiskondliku või eraorganisatsiooni või suvalise enda poolt valitud ja õigusorganite poolt heakskiidetud täiskasvanu vahendusel algatada kohtumenetlusi ning et ta saaks vajadusel tasuta õigusabi;

48.  tagama, et seksuaalkuritegude korral ükski hagi ei aeguks enne ohvri täisikka jõudmise päeva;

49.  tagama, et isikud, kes võivad oma töö käigus kas uurimise, arstliku läbivaatuse või usalduslikus vestluses saadud informatsiooni kaudu jõuda jälile laste seksuaalse kuritarvituse juhtudele, tuleb erandkorras vabastada ametialase konfidentsiaalsuse nõudest.

Vägivalla toimepanijatele suunatud sekkumisprogrammid

Liikmesriigid peaksid:

50.  organiseerima sekkumisprogramme, mille eesmärgiks on julgustada vägivallateo toimepanijaid omaks võtma vägivallavaba käitumist,  aidates neil oma tegusid mõista ning vastutust teadvustada;

51.  andma vägivallateo kordasaatjaile võimaluse osaleda sekkumisprogrammides, mitte alternatiivina kohtulikule karistusele, vaid lisameetmena vägivallateo ärahoidmiseks; programmides osalemine peaks olema vabatahtlik;

52.  võtma  kaalumisele vägivaldsetele meestele mõeldud riigi poolt heakskiidetud spetsialiseeritud keskuste rajamise ning valitsusväliste organisatsioonide ja ühenduste poolt algatatud tugikeskuste loomise olemasolevate ressursside raames;

53.  tagada meestele suunatud ning naiste kaitsmisega tegelevate sekkumisprogrammide koostöö ja koordineeritus.

Seksuaalset vägivalda puudutavad lisameetmed

Geneetiline andmepank

Liikmesriigid peaksid:

54. kaaluma rahvuslike ning üle-euroopaliste andmebaaside loomist, mis sisaldaksid kõigi seksuaalse vägivalla toimepanijate, nii tuvastatud kui tuvastamata isikute, geneetilisi andmeid, et töötada välja kõigi õigusrikkujate kinnipidamise efektiivne strateegia ning vältida uusi kuritegusid, võttes seejuures arvesse antud valdkonna siseriiklikke ning Euroopa Nõukogu õigusnorme.

Perekonnas asetleidvat vägivalda puudutavad lisameetmed

Liikmesriigid peaksid:

55.   käsitlema igasugust perekonnas asetleidvat vägivalda kriminaalkuriteona;

56.   läbi vaatama ja/või vajadusel karmistama karistusi tahtliku kallaletungi ning peksmise eest perekonnas, sõltumata sellest, missuguse pere liikme suhtes see toime pandi;

57.  välistama abielurikkumise kui õigustuse perekonnas asetleidnud vägivallale;

58.  nägema ette abinõude rakendamise võimalust, selleks et

a.   lubada politseil siseneda ohustatud inimese eluruumidesse, kurjategija kinni võtta ning tagada, et ta astuks kohtu ette;

b.   ohvrite kaitsmisele suunatud ajutise meetmena lubada kohtuvõimudel keelata  kurjategijal ohvriga ühenduse võtmine, temaga suhtlemine või talle lähenemine, teatud piirkonnas elamine või sinna sisenemine;

c.   kehtestama kohustuslikud protseduurireeglid, et politsei ning meditsiini- ja sotsiaaltöötajad  toimiksid ühtse reglemendi kohaselt;

d.   edendama ennetavaid ohvrikaitse teenuseid, kus ohvriga võetakse ühendus nii pea, kui ta on politseile avalduse teinud;

e.   tagama kõigi asjaomaste institutsioonide nagu politsei, kohtute ning ohvrikaitseteenuste sujuv koostöö, et ohver saaks rakendada kõiki juriidilisi ning praktilisi meetmeid abi saamiseks ning kurjategija kohtu alla andmiseks ettenähtud aja piires ning kurjategijaga ühendust võtmata;

f.    karistama võimude poolt kurjategija suhtes ettenähtud meetmete kõiki rikkumisi;

59.  kaaluma seal, kus see on  vajalik, naisimmigrantidest koduvägivalla ohvritele omaette eluaseme õiguse andmist,  et nad saaksid lahkuda vägivaldse abikaasa juurest, ilma et nad peaks lahkuma võõrustajariigist endast.

Seksuaalset ahistamist puudutavad lisameetmed

Liikmesriigid peaksid:

60.  astuma samme mis tahes seksuaalse iseloomuga käitumise või seksuaalse alatooniga tegude keelustamiseks, mis kahjustavad naise eneseväärikust töökohal ning seda ka ülemusi ja kaastöötajaid puudutavalt; siin peetakse silmas igasugust seksuaalse iseloomuga käitumist, milles kuritarvitaja kasutab ära oma võimuseisundit sõltumata selle vormist  (siia kuuluvad ka naabrite-, (üli)õpilaste ja õpetajate vahelised suhted, solvavad telefonikõned jne). Niisugused juhtumid riivavad inimeste väärikust;

61.  suurendama töökohal toimuva, töötegemisega seotud või suvalises kohas asetleidva seksuaalse ahistamise alast teadlikkust ja informeeritust, tegema ennetustööd ning rakendama vajalikke meetmeid naiste ja meeste kaitsmiseks niisuguse tegude eest.

Suguelundite ümberlõikust puudutavad lisameetmed

Liikmesriigid peaksid:

62.  karistama naise või tütarlapse suguelundite igasugust ümberlõikust, toimugu see kas naise/tütarlapse nõusolekul või nõusolekuta; ümberlõikuse all mõistetakse kliitori kinniõmblemist, kliitori eemaldamist,  klitoridektoomiat ja infibulatsiooni;

63.  karistama igat isikut, kes on sihiteadlikult osalenud suvalises vormis läbiviidud naise ümberlõikuses, sõltumata sellest, kas see toimus isiku nõusolekul või nõusolekuta;  kes on sellele kaasa aidanud või seda julgustanud; niisugused teod on  karistatavad ka juhul, kui tegemist oli vaid osalise ümberlõikusega;

64.  korraldama asjassepuutuvatele elanikkonnagruppidele, eriti immigrantidele ja põgenikele suunatud info- ja ennetuskampaaniaid ümberlõikuse ohvrite terviseriskide ning väärteo toimepanijate kriminaalkaristuste kohta;

65.  hoiatama ohu eest meditsiinitöötajaid, eriti sünnieelseid ja -järgseid läbivaatusi tegevaid  ning laste tervist kontrollivaid arste;

66.   nägema ette ennetustööd ning naiste ümberlõikuse keelustamist ja väärteo toimepanijate vastutuselevõtmist käsitlevate kahepoolsete kokkulepete sõlmimist või nende täiustamist;

67.  kaaluma selliste naiste kui soost tulenevatel põhjustel riskigruppi sattunute erilise kaitsmise võimalust.

Konflikti- ning konfliktijärgsetes situatsioonides asetleidvat vägivalda puudutavad lisameetmed

Liiimesriigid peaksid:

68. karistama kooskõlas rahvusvahelise humanitaarõiguse sätetega naiste ja laste suhtes konfliktiolukorras toime pandud vägivalla kõiki vorme, sõltumata sellest, kas vägivald leiab aset alandamise, piinamise, seksuaalorjuse või nimetatud tegude põhjustatud surma vormis;

69.  karistama vägistamist, seksuaalorjust, sundrasestamist, sunniviisilist steriliseerimist või mis tahes muud samaväärse raskusastmega vägivalda kui inimõiguste väljakannatamatut rikkumist, kui inimsusevastast kuritegu ning vägivalla toimepanekul relvastatud konfliktides,  kui sõjakuritegu;

70.  tagama genotsiidi, inimsusevastaseid kuritegusid ning sõjakuritegusid arutavate kohtute ning rahvusvahelise tribunalide ees tunnistusi andvate isikute kaitsmise ning tagama neile (juriidiline) elukoht vähemalt kohtuprotsessi ajaks:

71.  tagama sotsiaal- ning õigusabi kõikidele isikutele, kes on kutsutud andma tunnistusi  genotsiidi, inimsusevastaseid kuritegusid ning sõjakuritegusid arutavatele kohtute või rahvusvahelistele tribunalide ees;

72.   kaaluma põgeniku  staatuse või täiendava kaitse pakkumist soolisel pinnal asetleidva tagakiusamise tõttu ja/või humanitaarsetel kaalutlustel residendi staatuse andmist konfliktides vägivalla ohvriks langenud naistele;

73.  toetama ning rahastama konflikti- ja konfliktijärgsetes olukordades vägivalla all kannatanute abistamise ning toetamisega tegelevaid valitsusväliseid organisatsioone;

74.   osutama konfliktijärgses olukorras kaasabi naistele  erihuvi pakkuvate küsimuste lülitamiseks konfliktipiirkondade ülesehitamise ning poliitilise taassünni protsessi;

75.  tagama siseriiklikul ning rahvusvahelisel tasandil, et mis tahes sekkumised konflikti all kannatanud piirkondades toimuksid naiste ja meeste võrdõiguslikuse küsimustes koolitatud töötajate poolt;

76.  toetama ning rahastama programme, mis järgivad konflikti ohvrite abistamisel, konfliktijärgse ülesehitustöö toetamisel ning repatrieerimisalastes jõupingutustes meeste ja naiste võrdõiguslikkuse printsiipe.

Institutsionaalses keskkonnas asetleidvat vägivalda puudutavad lisameetmed

Liikmesriigid peaksid:

77.  karistama kõiki riigi või tema ametnike poolt toimepandud või andeksantud füüsilise, seksuaalse ning psühholoogilise vägivalla vorme sõltumata nende toimepaneku kohast, eriti aga vanglates või kinnipidamiskohtades, psühhiaatriaasutustes jne;

78. karistama kõiki füüsilise, seksuaalse ning psühholoogilise vägivalla vorme, mis on toime pandud või andeks antud olukordades, kus võiks tekkida riigi või kolmanda osapoole vastutus, näiteks nagu internaatkoolides, vanadekodudes ning muudes asustes;

Lisameetmed, mis puudutavad reproduktsiooniga seotud vaba valiku õiguse rikkumist

Liikmesriigid peaksid:

78.  keelustama sundsteriliseerimise või abordid, sunni või jõuga pealesurutud rasestumisvastaste vahendite võtmise ning lapse bioloogilise soo valiku enne tema sündi ning rakendama  sel eesmärgil kõiki võimalikke abinõusid.

Au nimel toimepandud tapmisi puudutavad lisameetmed

Liikmesriigid peaksid:

79.  karistama kõiki naiste- ja lastevastase vägivalla vorme, mis tuginevad “au nimel toimepandud tapmiste” traditsioonile;

80.  rakendama kõiki meetmeid “au nimel toimepandud tapmiste” ärahoidmiseks, sealhulgas korraldama teavituskampaaniaid, mis on suunatud asjassepuutuvatele elanikkonnagruppidele ning vastavate ametite esindajatele,  eriti kohtunikele ning õigusala töötajatele;

81.  karistama kõiki, kes on tahtlikult osalenud “au nimel toimepandud tapmistes”, neile kaasa aidanud või neid tagant õhutanud;

83. toetama sellise teguviisi vastu võitlevaid valitsusväliseid organisatsioone ning muid ühendusi.

Varajasi abielusid puudutavad lisameetmed

Liikmesriigid peaksid:

82.  keelustama sundabielud, mis on sõlmitud asjassepuutuvate inimeste nõusolekuta;

83.  rakendama vajalikke meetmeid laste müümise ärahoidmiseks ning sellele lõpu tegemiseks.