Naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee

Kahekümne kuues istungjärk

14. jaanuarist 1. veebruarini 2002. a

Aruande projekt

Koostaja pr Rosalyn Hazelle (Saint Kitts ja Nevis)

Osalisriikide aruannete läbivaatlus

Eesti

Kombineeritud esialgne, teine ja kolmas perioodiline aruanne

1. Komitee tutvus Eesti kombineeritud esialgse, teise ja kolmanda perioodilise aruandega

(CEDAW/C/EST/1-3) oma 539., 540. ja 548. istungil 23. ja 29. jaanuaril 2002. a (vt

CEDAW/C/SR 539, 540 ja 548).

(a) Liikmesriigi sissejuhatus

2. Aruandeid tutvustades märkis esindaja, et Eesti naisliikumine algas 1880. aastatel, kui

loodi esimesed naisorganisatsioonid; et 1907. a asutatud Naisliit kõneles avalikult naiste

õigustest, sealhulgas võrdsest töötasustamisest, ja et esimene Eesti põhiseadus andis

1920. aastal naistele valimisõiguse. Naisorganisatsioonid muutusid väga tegusateks 1980.

aastatel ja pärast Eesti iseseisvumist 1991. aastal asutati mitmeid uusi organisatsioone

ning soolise võrdõiguslikkuse küsimused muutusid taas aktuaalseks seoses Pekingis

toimunud IV naiste maailmakonverentsiga. 1996. aastal loodi soolise võrdõiguslikkuse

edendamiseks ministeeriumidevaheline komisjon, mille prioriteetide hulka kuulus selliste

riiklike struktuuride loomine ja tugevdamine, mis aitaksid soolise võrdõiguslikkuse

põhimõtet ühiskonnale mõistetavaks teha; analüüs, mis käsitleb Eesti seaduste vastavust.2

soolise võrdõiguslikkuse rahvusvahelistele standarditele; sootundliku statistika

kättesaadavuse tagamine; naiste olukorra parandamine tööturul ja naiste osaluse

suurendamine otsuste tegemises.

3. Soolise võrdõiguslikkusega seotud ettevõtmisi toetati Eestis arvukate

välisfinantseeritud projektide abil, sealhulgas naiste ja meeste majanduslikku ja

sotsiaalset olukorda käsitlevate uurimuste kaudu, samuti tehti koostööd naiste õiguste

kaitsjate, Põhjamaade ja teiste riikide ning rahvusvaheliste ja piirkondlike

organisatsioonidega. 1991. aastal ühines Eesti peaaegu 30 kõige olulisema ÜRO

konventsiooniga. Kiire ratifitseerimisprotsessi ja laiaulatuslike õiguslike reformide tõttu

oli Eestil tõsiseid raskusi, et konventsioonide rakendamise aruandeid õigel ajal esitada,

kuid nüüdseks on hulk aruandeid üle antud. Eesti on ratifitseerinud mitmeid

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioone, sealhulgas konventsiooni nr

100 võrdse töötasu kohta, ning on Euroopa Nõukogu liikmena ratifitseerinud peamised

inimõigusi käsitlevad dokumendid. Lisaks on Eesti kui Euroopa Liidu kandidaatriik

töövaldkonda reguleerivad siseriiklikud õigusaktid Euroopa acquis´ga kooskõlla viinud.

Alates 1998. aastast on naiste ja meeste vahelist võrdõiguslikkust taotlevad meetmed

saanud osaks valitsuse tegevuskavast ning Vabariigi Valitsuse tegevuskavva Euroopa

Liitu integreerumiseks on lülitatud alapeatükk naiste ja meeste võrdse kohtlemise ja

soolise võrdõiguslikkuse kohta.

4. Esindaja märkis, et Eesti Vabariigi põhiseadus tagab kõigile võrdsed õigused ja et

mitmetes Eesti seadustes on käsitletud naiste õigusi. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse

eelnõu, mis esitati Eesti parlamendile 2001. a lõpus, keelab muu hulgas selgesõnaliselt

otsese diskrimineerimise, näeb ette abinõusid kaudse diskrimineerimise vastu ning

kohustab tööandjaid soodustama naiste ja meeste vahelist võrdõiguslikkust. Esindaja

teavitas komiteed sellest, et õiguskantsleri kantselei vastutab riigi tegevuse, sealhulgas

põhiseaduslike õiguste ja vabaduste tagatuse kontrollimise eest ning seniajani pole sinna

laekunud ühtki kaebust, mis puudutaks naiste õiguste rikkumist. Sotsiaalministeeriumi

võrdõiguslikkuse büroo koordineerib soolise võrdõiguslikkuse alast põhitegevust; jälgib.3

seadusandlikku protsessi võrdõiguslikkuse vaatenurgast lähtudes ning korraldab soolist

võrdõiguslikkust propageerivate riiklike tegevuskavade ettevalmistamist.

5. Esindaja märkis, et pidevalt on tähelepanu pööratud sellele, et suurendada avalikkuse

teadlikkust soolisest võrdõiguslikkusest ning on läbi viidud hulk võrdõiguslikkuse-alaseid

koolitusprogramme. Tervitati võimalust kaasata soolise võrdõiguslikkuse arutellu

kodanikuühiskond, ning Eesti naiste valitsusvälised organisatsioonid, mille arv on

viimase kümnendi jooksul märgatavalt suurenenud, osalesid selles

konsolideerimisprotsessis muu hulgas piirkondlike ümarlaudade korraldamise teel. Aastal

2001 eraldas Vabariigi Valitsus esimest korda rahalisi vahendeid, et toetada naiste

ümarlaudade korraldamist ja omavahelist koostööd.

6. Esindaja märkis, et kuigi naiste esindatus otsuseid tegevatel ametkohtadel peaks olema

suurem, on toimunud positiivseid muutusi. Sooline võrdõiguslikkus on võetud mitmete

parteide tegevuskavva, naiste esindatus parlamendis ja kohalikes omavalitsusorganites on

1999. aasta valimiste tulemusena suurenenud, ning hiljuti moodustatud valitsuses on viis

naisministrit. Naised moodustavad ligikaudu kaks kolmandikku kõigist osalise tööajaga

töötajatest; naiste ja meeste vahel eksisteerib märgatav horisontaalne ja vertikaalne

tööalane segregatsioon; ning naiste keskmine palk on ligikaudu veerandi võrra väiksem

kui meestel. Palgaseadus tagab võrdse tasu ja keelab palga maksmisel soolise

diskrimineerimise, kuid suhteliselt kõrge tööpuuduse tase on sundinud naisi otsima tööd

mitteametlikus sektoris, kus nende töötasu on väike ja kus neil puuduvad sotsiaalsed

tagatised. Olukorra parandamiseks on võetud tarvitusele hulk abinõusid, sealhulgas

Tööinspektsiooni ja teiste asutuste ühiskontroll ja kontrollreidid ettevõtetes. Eesti

Vabariigi tööhõive tegevuskava aastaks 2002 toetab töökohtade loomist ja võrdseid

võimalusi ning hõlmab ühe komponendina naiste ja meeste jaoks võrdsete võimaluste

tagamist, ning kooskõlas tööhõive tegevusplaaniga peaksid aastate 2001 kuni 2003

tegevuskavad olema koostatud väljavaatega integreerida sooline võrdõiguslikkus töö- ja

kutsevaldkondadesse. Sellise poliitika arendamine, mis pakub naistele ja meestele

võrdseid võimalusi, oli samuti üks prioriteetseid tegutsemissuundi. Esindaja teavitas.4

komisjoni abinõudest, mis on tarvitusele võetud, et toetada naisettevõtjaid, eriti

maapiirkondades.

7. Esindaja märkis, et Eesti naiste ja laste tervis on märkimisväärselt paranenud,

reproduktiivset tervist puudutav teave on muutunud kättesaadavamaks, ning aastal 1999

käivitati reproduktiivse tervise programm aastateks 2000-2009. Abortide arv on endiselt

kõrge, kuid see on viimastel aastatel langenud. Riik seisab vastakuti selliste uute

probleemidega nagu HIV/AIDS ning et võidelda AIDS-i ja teiste sugulisel teel levivate

haiguste vastu, on tarvitusele võetud preventiivsed ja haridusalased abinõud. Suuri

edusamme on tehtud naistevastase vägivallaga võitlemisel, sealhulgas on loodud naiste

vastu suunatud vägivalla laadi ja ulatust käsitlev sotsioloogiline andmebaas; samuti on

algatatud laiaulatuslik projekt, mis on suunatud politsei ja sotsiaaltöötajate vahelise

koostöö arendamisele ennetustegevuse ja ohvriabi vallas. Olukorra parandamiseks ja

naistevastase vägivalla ennetamiseks on sõnastatud valitsuse tegevuskava, mille

eesmärgina oli kindlaks määratud avalikkuse veenmine naiste vastu suunatud vägivalla

ohust; seaduste täiendamine; politsei suutlikkuse tõstmine; ohvrikeskse lähenemise

juurutamine; ning asutustevahelise koostöö tõhustamine.

8. Laste kasvatamisega seotud õigused ja soodustused on nüüd võrdselt nii emadel kui ka

isadel ning uus puhkuseseadus võimaldab muu hulgas lapse isal võtta lapse ema rasedus-

ja lapsehoolduspuhkuse ajal 14 kalendripäeva puhkust.

9. Lõpetuseks teavitas esindaja komiteed, et naiste positsiooni parandamiseks Eesti

ühiskonnas on tehtud märkimisväärseid edusamme, kuid konventsiooni paremaks

rakendamiseks tuleb veel jõupingutusi teha. Valitsus on valmis jätkama tööd selles

valdkonnas.

(b) Komitee kokkuvõtvad märkused

Sissejuhatus.5

10. Komitee väljendab heakskiitu Eesti valitsusele esialgse, teise ja kolmanda

perioodilise aruande esitamise eest ja julgustab valitsust järgmist aruannet õigel ajal

esitama. Aruanne järgib üldjoontes komitee juhtnööre ja sisaldab mõningaid statistilisi

andmeid, mis on eristatud vastavalt soole. Samuti märgib komitee ära delegatsiooni

valmisoleku asuda komiteega avameelsesse ja konstruktiivsesse dialoogi. Samuti märgib

komitee ära liikmesriigi jõupingutused andmaks komitee esitatud suulistele küsimustele

lühikese aja jooksul sisukad ja informatiivsed vastused.

Positiivsed aspektid

11. Komitee täheldab rahulolevalt, et konventsioon on inkorporeeritud Eesti õiguskorda

ja on kõrgemalseisev sellega vastuolus olevatest siseriiklikest õigusaktidest, ja et

õiguslikult on võrdõiguslikkus Eestis reaalsuseks saamas. Veelgi enam, komitee märgib

heakskiitvalt ära jõupingutused, mis on tehtud naiste olukorra parandamiseks ning soolise

võrdõiguslikkuse saavutmiseks, arvestades ka riigi hiljuti saavutatud iseseisvust ja

ümberkorraldusi.

12. Komitee mainib tunnustavalt Eesti elanike kõrget haridustaset, rõhutades iseäranis

naiste seisundit kõrghariduses, üha rohkem ebatraditsioonilistel aladel. Samuti märgib

komitee ära abinõud, mis on tarvitusele võetud, et toetada naisettevõtjaid, ning selle

valdkonna edumeelsed saavutused.

13. Samuti märgib komitee tunnustavalt ära emadust ja isadust kaitsva tervikliku

õigusliku regulatsiooni ja soodustused, samuti projektid, mis toetavad laste tervishoidu,

ning rinnaga toitmise programmid.

14. Komitee täheldab rahulolevalt, et liikmesriik tunnustab naisküsimustega tegelevate

valitsusväliste organisatsioonide suureneva hulga tähtsust, seda iseäranis

maapiirkondades ning mis puudutab naiste osalemist poliitikas..6

15. Komitee mainib tunnustavalt tööd, mis on tehtud võrdõiguslikkusest teadlikkuse

tõstmisel, eelkõige seda, mida on teinud riigiametnikud ministeeriumides ja

valitsusasutustes ning teised ühiskondlikud institutsioonid, ning järk-järgult suurenevat

rolli, mis on meedial olnud liikmesriigi poolt julgustatuna stereotüüpsete soorollide

muutmisel. Samuti märgib komitee rahulolevalt ära liikmesriigi tehtud jõupingutused

sooliselt eristatud statistiliste andmete kogumisel ja levitamisel, samuti selleks läbi viidud

koolituse.

Konventsiooni rakendamist mõjutavad tegurid ja takistused

16. Komitee märgib, et üleminek plaanimajanduselt turumajandusele viimase kümne

aasta jooksul on konventsiooni tõhusa rakendamise pannud tõsiselt proovile ning et

ümberkorraldusprotsess on ebaproportsionaalselt palju mõjutanud naisi. Ka märgib

komitee, et soorollidest traditsiooniliste arusaamade taaselustumine takistab samuti

konventsiooni elluviimist.

Peamised murettekitavad valdkonnad ning soovitused nende kohta

17. Komitee väljendab muret selle pärast, et kuigi põhiseadus sätestab, et kõik on seaduse

ees võrdsed ja sisaldab soolisel alusel diskrimineerimise keeldu, ei ole Eesti seadustes

naiste diskrimineerimise konkreetset määratlust, mis oleks formuleeritud konventsiooni

artikli 1 alusel ja mis keelab nii otsese kui ka kaudse diskrimineerimise.

18. Komitee soovitab liikmesriigil tungivalt naiste diskrimineerimise määratlus

põhiseadusesse ja teistesse siseriiklikesse õigusaktidesse lisada. Ta soovitab soolise

võrdõiguslikkuse seaduse vastu võtta sellisel kujul, et see sisaldaks sätteid, mis

võimaldavad rakendada ajutisi erimeetmeid kooskõlas konventsiooni artikli 4 lõikega 1.

Ta palub liikmesriigil järgmises aruandes edastada asjakohane info nimetatud seaduse

kohta, samuti tuua välja vahendid, mis on naistele kättesaadavad, et hüvitada kahju, mis

on tekitatud põhiseaduse ja konventsiooniga kaitstud õiguste rikkumistest..7

19. Kuigi tervitades asjaolu, et kooskõlas põhiseaduse paragrahvidega 3 ja 123 on

konventsioon siseriikliku õiguskorra lahutamatu osa ja siseriiklike õigusaktide suhtes

ülimuslik, on komitee siiski mures selle pärast, et kohtunikud, õiguse rakendajad ja

naised ise ei tea piisavalt võimalusi, mida ta pakub konventsiooni kohaldamiseks

siseriiklikus otsuste tegemises.

20. Tunnustades jõupingutusi, mida on juba tehtud inimõiguste alase hariduse, sealhulgas

naiste inimõiguste valdkonnas, ning seadusloomeprotsesside läbipaistvust ja osavõttu

soodustavat iseloomu, peab komitee vajalikuks üle vaadata õigusteaduse õppekavad ning

arendada kohtunike ja juristide täiendõppeprogramme, mis käsitlevad muu hulgas

konventsiooni rakendamist siseriiklikus õiguses. Samuti soovitab komitee, et tuleks

korraldada naistele mõeldud teadlikkust tõstvaid kampaaniaid, et võimaldada naistel

kasutada neid toetavaid õiguslikke abinõusid. Komitee kutsub liikmesriiki üles esitama

oma järgmises aruandes teavet kohtule esitatud hagide kohta, mis tuginevad

konventsioonile, samuti kohtuotsuste kohta, mis viitvad nimetatud konventsioonile.

21. Komitee väljendab muret selle pärast, et olemasolev siseriiklik mehhanism naiste

seisundi parandamiseks, võrdõiguslikkuse büroo, mis on sotsiaalministeeriumi

struktuuriüksus, vastutab küll soolise võrdõiguslikkuse populariseerimise eest, kuid tal ei

ole piisavalt jõudu, avalikku tähelepanu või inimesi ja rahalisi vahendeid, et naiste ja

soolise võrdõiguslikkuse arengut tõhusalt edendada. Samuti väljendab komitee

murelikkust üleüldise soolise võrdõiguslikkuse küsimustega ebapiisava tegelemise pärast.

22. Komitee soovitab liikmesriigil tugevdada olemasolevat siseriiklikku mehhanismi, et

muuta see nähtavamaks ja tõhusamaks, samuti vaadata üle oma tegevus kõigil elualadel

soolise võrdõiguslikkuse tõhusal propageerimisel. Samuti soovitab ta liikmesriigil veel

kord hinnata siseriikliku mehhanismi võimalusi, võimaldada sel kasutada piisavalt inim-

ja rahalisi ressursse kõigil tasanditel ja toetada olemasolevate mehhanismide sisest

tõhusat töökorraldust, et parandada naiste seisundit ja soodustada soolist

võrdõiguslikkust..8

23. Komitee on mures selle pärast, et suures osas eesti ühiskonnast ja riigiaparaadis

puudub selge arusaam nii konventsiooni artikli 4 lõikes 1 ette nähtud ajutistest

erimeetmetest kui ka nende rakendamise vajadusest.

24. Komitee teeb liikmesriigile ettepaneku tõsta avalikkuse teadlikkust selliste meetmete

tähtsusest soolise võrdõiguslikkuse saavutamise protsessi kiirendamises. Samuti paneb

komitee ette, et liikmesriik kasutaks ajutisi erimeetmeid muu hulgas hariduses, töö- ja

kutsealadel ning poliitikas, sealhulgas julgustades naisi tegutsema teadusharudes ning

töö- ja poliitikavaldkondades, kus üks sugupool on vähemuses. Asjakohased seadused

tuleb välja töötada koos mõõdetavate eesmärkide või kvootidega ja piiritletud ajaks, et

võimaldada nende tõhusat kontrollimist.

25. Komitee on mures selliste traditsiooniliste stereotüüpide taastekkimise ja püsimise

pärast, mis käsitlevad meeste ja naiste rolli perekonnas ja laiemalt võttes ühiskonnas.

Samuti on komitee mures, et puuduvad eesmärgistatud haridusprogrammid,

massimeediakampaaniad ja ajutised erimeetmed, et nimetatud stereotüüpe kaotada.

26. Komitee soovitab liikmesriigil tungivalt töötada välja ja rakendada terviklikke

programme haridussüsteemis ning julgustada massimeediat soodustama kultuurilisi

muutusi naistele ja meestele omistatud rollide ja ülesannete suhtes, nagu seda nõuab

konventsiooni artikkel 5. Komitee soovitab vastu võtta õigusaktid ja töötada välja

tegutsemissuunad mitte ainult naiste diskrimineerimise keelustamise, vaid ka

traditsiooniliste soorollide stereotüüpide osava kasutamise ja nende toetamise küsimuses

nii perekonnas, tööl, poliitikas kui ka ühiskonnas.

27. Tunnustades liikmesriigi tehtud jõupingutusi naistevastase vägivallaga, iseäranis

koduse vägivallaga võitlemisel ning Eestis levinud vägivalla ulatuse ja laadi kohta

andmebaasi loomist koostöös valitsusväliste organisatsioonidega, samuti politseinike,

meditsiinitöötajate ja ohvriabisüsteemi kaasatud spetsialistide väljaõpet, väljendab

komitee siiski muret naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalla juhtumite, sealhulgas

koduse vägivalla juhtumite suure esinemissageduse pärast..9

28. Komitee soovitab liikmesriigil tungivalt pöörata esmajoones tähelepanu ulatuslikele

meetmetele, et võidelda naistevastase vägivallaga nii perekonnas kui ka ühiskonnas, ning

teadvustada endale, et selline vägivald, sealhulgas kodune vägivald, kujutab endast

konventsiooni kohaselt naiste inimõiguste rikkumist. Arvestades üldist soovitust nr 19

naistevastase vägivalla kohta, kutsub komitee liikmesriiki üles tagama, et selline vägivald

kujutaks endast kriminaalseaduse alusel karistatavat tegu, et selle eest antaks kohtu alla ja

karistataks kogu nõutava rangusega ja ettenähtud aja jooksul, ning et vägivalla

naisohvritele oleksid kättesaadavad kohesed hüvitus- ja kaitsevahendid. Komitee

soovitab võtta tarvitusele abinõud tagamaks, et avalikud teenistujad, eriti õiguse

rakendajad, kohtunikud, meditsiini- ja sotsiaaltöötajad oleksid tähelepanelikud naiste

vastu suunatud vägivalla kõigi vormide suhtes. Komitee kutsub liikmesriiki üles

rakendama teadlikkust tõstvaid abinõusid, sealhulgas korraldama nulltolerantsuse

kampaaniat, et muuta taoline vägivald sotsiaalselt ja moraalselt vastuvõetamatuks. Ta

soovitab vastu võtta eriseaduse, mis keelustaks naistevastase koduse vägivalla ning mis

võimaldaks leida kaitset ja saada välistamisordereid ning juurdepääsu õigusabile. Samuti

soovitab komitee liikmesriigil tungivalt muuta kriminaalkoodeksit, et selgesõnaliselt

määratleda vägistamine kui nõusolekuta seksuaalvahekord.

29. Komitee märgib murega, et vägistamiseks peetakse seksuaalvahekorda vaid kuni 14-aastase

tütarlapsega, ning et Eesti õigus lubab 15- kuni 18-aastase tütarlapse abiellumist

erandolukorras, nagu näiteks rasedus.

30. Komitee teeb liikmesriigile ettepaneku muuta oma seadusi vägistamise mõiste

küsimuses ja viia varast abiellumist käsitlevad sätted kooskõlla konventsiooni artikli 16

lõikega 2, ning muuta oma poliitikat naiste ja tütarlaste reproduktiivse tervise suhtes.

Komitee soovitab liikmesriigil tungivalt arendada terviseedendamise projekte, et

lahendada teismeliste rasestumise probleemi.

31. Tunnustades jõupingutusi, mida liikmesriik on teinud, et lahendada naiste ja

tütarlastega kauplemise probleemi, märgib komitee murega, et probleemi ulatust ei ole.10

esitatud teabe hulgas käsitletud. Samuti märgib komitee murega, et selle valdkonna kohta

pole ikka veel piisavalt teavet, samuti pole terviklikku poliitikat probleemiga

võitlemiseks ega eriseadusi, mis käsitleksid naistega kauplemist ja kauplejate karistamist.

32. Tervitades aastal 2002 läbiviidavat kampaaniat naistega kauplemise vastu, soovitab

komitee liikmesriigil tungivalt edastada järgmises aruandes rohkem teavet ja andmeid

olukorra kohta ning edusammude kohta, mis nimetatud valdkonnas on tehtud. Komitee

soovitab liikmesriigil tungivalt võtta vastu naistega kauplemise vastane eriseadus ja seda

rakendada, ja suurendada koostööd inimkaubanduse ohvriks langenud naiste või

tütarlaste päritolu-, läbisõidu- ja sihtkohariikidega, ning anda aru sellise koostöö

tulemustest. Samuti soovitab komitee prostitutsiooni- ja inimkaubanduse ohvrite jaoks

sotsiaalse toetuse ja reintegratsiooniprogrammide loomist.

33. Tervitades asjaolu, et uues valitsuses on 14 ministrikohast 5 täidetud naistega,

sealhulgas valdkondades, kus on traditsiooniliselt tegutsenud mehed, väljendab komitee

samas muret naiste vähese esindatuse pärast otsuseid tegevates organites poliitika ja

avaliku elu erinevates valdkondades ja erinevatel tasanditel.

34. Komitee soovitab liikmesriigil kooskõlas konventsiooni artikliga 4.1 rakendada

ajutisi erimeetmeid, et suurendada naiste arvu otsusetegemises valitsusasutustes ja

riigiosalusega ettevõtetes. Samuti soovitab ta liikmesriigil teha suuremaid jõupingutusi, et

korraldada või toetada spetsiaalseid koolitusprogramme praegustele ja tulevastele

naisjuhtidele ning viia regulaarselt läbi teadlikkust tõstvaid kampaaniaid, mis käsitleksid

naiste osaluse tähtsust poliitilises otsusetegemises.

35. Märkides heakskiitvalt ära naiste kõrge haridustaseme, väljendab komitee muret

jätkuvate soost tingitud erinevuste pärast, mis on seotud poiste ja tüdrukute haridusalaste

valikutega, samuti selle pärast, et kõrge haridustase ei kaota erinevust meeste ja naiste

palga vahel, eriti lõhet kutsealade vahel, kus domineerivad naised ja kus mehed. Samuti

väljendab komitee muret kaudse diskrimineerimise pärast naiste töölevõtmisel,

edutamisel ja töölt vabastamisel..11

36. Komitee julgustab liikmesriiki analüüsima vastavuse puudumist naiste kõrgete

haridusalaste saavutuste ja nende sissetuleku taseme vahel. Ta soovitab selliste abinõude

rakendamist, mis suurendaksid naiste esindatust kõigil otsusetegemise tasanditel

haridusasutustes ja majanduselus, ning sealhulgas ajutiste erimeetmete kasutamist.

Komitee soovitab liikmesriigil tungivalt jätkata õppekavade ja õpikute läbivaatamist, et

võidelda traditsioonilise suhtumisega naistesse ning aidata luua keskkond, mis

võimaldaks suurendada naiste osalust kõrgema tasandi ja kõrge palgaga ametikohtadel.

37. Komitee märgib murega, et naiste olukorda tööjõuturul iseloomustab

diskrimineerimine ja tugev erialaline segregatsioon koos sellest tuleneva erinevusega

palgatasemes. Samuti on komitee mures noorte naiste olukorra pärast, kellel on

tööjõuturul veelgi raskem tulenevalt kodu ja perekonnaga seotud kohustustest, mis paneb

neid ebakindlasse olukorda ning viib selleni, et noored naised töötavad sagedamini

osalise tööajaga või ajutistel töökohtadel.

38. Komitee soovitab astuda samme, et kaotada erialaline segregatsioon, võttes vastu

ettevalmistamisel oleva uue töölepingu seaduse, samuti astudes samme hariduse,

koolituse ja ümberõppe alal. Avaliku teenistuse neis sektorites, kus on ülekaalus naised,

peaks palka täiendavalt tõstma, et vähendada palgataseme erinevust võrreldes nende

sektoritega, kus on ülekaalus mehed. Komitee palub järgmises aruandes teavet nende

palgaseaduse muudatuste rakendamise kohta, mis tagavad võrdse töö või võrdse

väärtusega töö eest võrdse tasu. Samuti soovitab komitee rakendada tõhusaid meetmeid,

mis võimaldaksid n.ö taaslepitada perekondlikke ja ametialaseid kohustusi ning et

julgustataks majapidamistööde ja perekondlike kohustuste jagamist naiste ja meeste

vahel.

39. Komitee on mures vaesuse süvenemise pärast naiste erinevate gruppide hulgas, eriti

nende seas, kes on leibkonna pead ja kellel on väikesed lapsed..12

40. Komitee soovitab liikmesriigil jälgida tähelepanelikult naiste majanduslikku olukorda

kõige ebakindlamates gruppides ning rakendada tõhusaid vaesuse leevendamise

programme, võttes arvesse vaesuse sõltumist soost.

41. Tunnustades mõningast arengut tervishoiu alal pärast seda, kui iseseisvuse

saavutamisele järgnenud aastatel olukord halvenes, on komitee siiski mures tuberkuloosi,

sugulisel teel levivate haiguste ja HIV-i leviku, samuti naiste enesetappude suure arvu

pärast. Komitee märgib murega ära abortide suure arvu ja selle fakti tähenduse,

arvestades juurdepääsu pereplaneerimise vahenditele, sealhulgas rasestumisvastastele

vahenditele, pidades eriti silmas maapiirkondades elavaid ja madala sissetulekuga naisi.

42. Komitee juhib tähelepanu üldsoovitusele nr 14 naiste ja tervishoiu kohta ning

soovitab läbi viia põhjalik uurimistöö naiste tervishoiu erivajaduste, sealhulgas

reproduktiivse tervise alal, toetada nii rahaliselt kui ka korralduslikult naistele ja meestele

mõeldud pereplaneerimise programme ning kõigi naiste juurdepääsu rasestumisvastastele

vahenditele. Komitee soovitab liikmesriigil tungivalt tõhustada nii tüdrukutele kui ka

poistele mõeldud seksuaalhariduse programme, eesmärgiga arendada vastutustundelist

seksuaalkäitumist. Samuti soovitab ta luua struktuure, mille eesmärk on probleemide

lahendamine naiste vaimse tervise küsimustes, samuti neis valdkondades, kus on

toimunud tagasilangus.

43. Komitee väljendab muret, et aruanne ei sisalda piisavat teavet maanaiste, sealhulgas

vanemate maanaiste olukorra kohta, arvestades eriti nende sularahasissetulekut,

sotsiaalkindlustust, juurdepääsu tasuta arstiabile ning sotsiaalsetele ja kultuurilistele

võimalustele. Samuti väljendab ta muret seoses naiste töötamisega pereettevõtetes, mis ei

kajastu ametlikus statistikas.

44. Komitee soovitab liikmesriigil tungivalt esitada järgmises aruandes rohkem teavet ja

andmeid maanaiste olukorra kohta. Komitee soovitab liikmesriigil jälgida käimasolevaid

programme ning arendada üldist poliitikat ja programme, mis on suunatud maanaiste

majanduslikule kindlustamisele, mis tagaksid nende juurdepääsu koolitusele, tootlikele.13

ressurssidele ja kapitalile, samuti tervishoiuteenustele, sotsiaalkindlustusele ning

sotsiaalsetele ja kultuurilistele võimalustele.

45. Komitee soovitab liikmesriigil tungivalt nõustuda konventsiooni artikli 20 lõike 1

muudatusega, mis käsitleb komitee istungiaegu.

46. Samuti soovitab komitee liikmesriigil tungivalt ratifitseerida konventsiooni

fakultatiivne protokoll.

47. Komitee palub liikmesriigil vastata oma järgmises aruandes siinsetes kokkuvõtvates

märkustes tõstatatud konkreetsetele küsimustele. Samuti palub ta aruandes käsitleda

komitee üldiste soovitustega seonduvat ning edastada teavet õigusaktide,

tegevussuundade ja programmide mõjust konventsiooni rakendamisele.

48. Komitee palub liikmesriigil siinseid kokkuvõtvaid märkusi Eestis laialt levitada ja

toetada avalikku arutelu, et muuta poliitikud ja valitsusametnikud, naiste valitsusvälised

organisatsioonid ja laiem üldsus teadlikuks sammudest, mis on vajalikud, et tagada naiste

võrdõiguslikkus nii õiguslikult kui ka tegelikult. Samuti palub komitee jätkata käesoleva

konventsiooni ja selle fakultatiivse protokolli, komitee üldiste soovituste, Pekingi

deklaratsiooni ja tegevusplatvormi ning Peaassamblee kahekümne kolmanda istungjärgu

tulemuste “Naised 2000: sooline võrdõiguslikkus, areng ja rahu kahekümne esimesel