EWL position paper Toward a Europe Free from All Forms of Male Violence against Women

EWL arvamusraport

Meie eesmärgiks on Euroopa, mis on vaba igasugusest meeste vägivallast naiste vastu

Arvamusraporti autor: EWL Naistevastase Vägivalla Keskus

Detsember 2010

”Naiste elu tähendab ühte ohtlikku olukorda teise järel. Kus naised ka ei viibiks,, kompavad nad alati silmanurgast ümbrust ning ümbritsevaid inimesi võimaliku ohu suhtes.Täiskasvanuks saades on neil kujunenud ühtmoodi tunnetus oma erilisest haavatavusest. Ellujäämisstrateegiate omandamine on lakkamatu õppetund selle kohta, mida tähendab olla naine.”[1]

Hoolimata edusammudest, mida on viimastel aastakümnetel naiste ja meeste võrdõiguslikkuse erinevates valdkondades tehtud, pole maailmas ühtegi riiki, kus naised elaksid oma elu meeste vägivallata ning mitte ühegi naise elus pole kohta,  kus naine ei puutuks kokku vägivallaga, mida nende suhtes panevad või võivad panna toime mehed. Meeste vägivald naiste vastu ei tunnista ei geograafilisi ega vanusepiire, ei klassikuuluvust,  ei nahavärvi ega kultuurierinevusi. Vägivald ilmutab end mitmetes vormides ning vägivallatsejate ring on lai, alates intiimpartneritest ja pereliikmetest, töökaaslastest ning kaugematest ja lähematest tuttavatest kuni erinevate ametite esindajateni välja, nagu politsei, tervishoiutöötajad, õpetajad ja sõjaväelased. Meeste vägivald naiste vastu on jätkuvalt  nähtamatu ning naisohvrid on pandud vaikima ...

Käesolev arvamusraport on aluseks European Women’s Lobby’le (EWL) ja tema liikmetele, et kaitsta naisi meeste vägivalla eest Euroopa ja siseriiklikul tasandil. Dokument esitab  EWL seisukoha antud küsimuses ning toob ära soovitused seoses püstitatud eesmärgiga, milleks on jõuda Euroopasse, kus poleks kohta ühelgi meeste vägivalla vormil naiste vastu.

I  Meeste vägivald naiste vastu – soolise ebavõrdsuse peamine struktuurne avaldumisvorm

Arvestades erinevates vormides toimepandud vägivalda, näeme, et Euroopas on meeste vägivalda kogenud või selle all kannatanud 45% naisi.[2]  EL’is on ligikaudu  40-50% naisi maininud ühes või teises vormis toimunud seksuaalset ahistamist töökohal[3]; hinnagute kohaselt on iga viies naine Euroopas kogenud meeste vägivalda perekonnas.[4]

Meeste vägivald naiste vastu mõjutab ühiskonda tervikuna. Hinnangute järgi läheb perevägivald EL 27-s liikmesriigis aastas kokku maksma kuni 16 miljardit eurot, mis teeb 1 miljon eurot igas pooltunnis[5], samas kui meeste vägivalla ennetusprogrammideks eraldatud eelarverahad on  EL 27-s liikmesriigis 1000 korda väiksemad.

Meeste vägivald naiste vastu on naiste inimõiguste struktuurne rikkumine ning sellisena seda rahvusvahelistes inimõigusalastes dokumentides ka käsitletakse. CEDAW komitee, naiste diskrimineerimise kõigi vormide vastu võitlemise komitee üldistes soovitustes nr 19 öeldakse ”naistevastane soopõhine vägivald on vägivald, mis on naiste vastu suunatud põhjusel, et ta on naine ning mis mõjutab naisi ebaproportsionaalselt ning mis hõlmab akte, millega naisele tekitatakse füüsilisi, psühholoogilisi või seksuaalseid kahjustusi või kannatusi, selliste aktidega ähvardamist, sundi või vabadusest ilmajätmist”.

EWL kasutab väljendit ”meeste vägivald naiste vastu”, juhtimaks tähelepanu meeste vägivaldse käitumise sotsiaalsele aspektile, mida toetavad ühiskonnas valitsevad normid ja stereotüübid. Meeste vägivald naiste vastu on stuktuurne ajalooline nähtus, mis pärineb patriarhaalsest ühiskonnast, kus meeste ülemvõim naiste üle oli juurdunud kõigis avaliku ja eraelu sektorites. Pekingi tegevusplatvormis (1995), mille on heaks kiitnud kõik EL liikmesriigid, öeldakse, et ”naistevastane vägivald on naiste ja meeste ajalooliselt kujunenud  ebavõrdsete võimusuhete väljendus, mis on viinud meeste ülemvõimule naiste üle ja naiste diskrimineerimisele ning mis on kujunenud takistuseks naiste igakülgsele arengule”.

Seega osundab meeste vägivald naiste vastu partiarhaalsete väärtuste süsteemile, milles naiste- ja tütarlastevastast vägivalda sallitakse, õiguspärastatakse ning ka trivialiseeritakse. Vägivalla eesmärgiks on kindlustada meeste ülemvõimu naiste üle, kasutades selleks erinevates vormides ja erinevatel tasanditel toimepandavat vägivalda, mille eesmärgiks on kontrollida naisi ja tütarlapsi, nende keha ja nende seksuaalsust. See on osaks üldisemast partiarhaalsest süsteemist, kus mehed rakendavad ning töötavad pidevalt välja strateegiaid ühiskonna erinevate sektorite kontrollimiseks ning naiste võimust eemalehoidmiseks. Naiste ebavõrdne ligipääs võimule, rikkusele ja turvalisusele piirab ning kitsendab naiste tegutsemisruumi (aja ja raha nappus; vähene osalus avaliku ja eraelu otsuste tegemisel; vähene iseseisvus; turvalisuse puudumine nii era- kui avalikus elus). Need on põhjused, miks naistevastane vägivald on soopõhise iseloomuga.

Naistevastase vägivalla ennetamiseks ja kaotamiseks on vaja tegelda naiste ebavõrdsuse ning patriarhaalse ühiskonnakorraldusega. Naiste ebavõrdsus on nii naistevastase vägivalla põhjus kui tagajärg ja vastupidi.  Lisaks mõjule, mida meeste vägivald naiste vastu üksikindiviidile avaldab ning sellele, mida see vägivald ühiskonnale tervikuna maksma läheb, määrab meeste vägivald naiste vastu ära ka naiste koha ühiskonnas: naiste tervise, ligipääsu töökohtadele ning haridusele, kaasalöömise ühiskondlikus ja kultuurielus, majandusliku iseseisvuse, osalemise avalikus ja poliitilises elus ning otsuste tegemisel ning suhetes meestega. Samal ajal loob naiste ja meeste ebavõrdsus tingimused meeste vägivallaks naiste vastu ning muudab selle õiguspäraseks. Just seetõttu tuleks kasutada naiste-meeste (eba)võrdsuse indikaatoreid, nagu sooline palgalõhe, naiste osakaal otsuste tegemisel, naiste tööhõive jne nii soolise ebavõrdsuse kui naistevastase vägivallaga tegelemisel.

Meeste vägivald naiste vastu on eri valdkondi läbiv küsimus, mis etendab olulist rolli nii poliitikate väljatöötamises kui siseriiklike ja rahvusvaheliste institutsioonide tegevuses. Kõik avaliku ja eraelu valdkonnad mõjutavad ühiskonnas kehtivaid soonorme, mis meeste vägivalda kas lubavad või mitte. Näiteks ei aita perekonnaseaduse sätted, mis asetavad naised sõltuvusseisundisse, mehe vägivalla all kannnatavatel naistel vägivaldsest suhtest lahkuda. Kapitalism kui majandussüsteem, millega kaasneb mitmetes vormides asetleidev ekspluateerimine ja rõhumine, toetab patriarhaalseid struktuure ning meeste ülemvõimu naiste üle, kuna ta süvendab majanduslikku ebavõrdsust ning diskrimineerimist. ÜRO peasekretär Ban Ki Moon on tunnistanud, et globaliseerumine ning poliitilised sammud, nagu majanduse dereguleerimine ja avaliku sektori privatiseerimine,  on kaldunud naiste majanduslikku ebavõrdsust süvendama, eriti tõrjutute hulgas.[6] Seetõttu tuleks küsimus meeste vägivallast naiste vastu integreerida kõigisse poliitikavaldkondadesse, et teha kindlaks, millist mõju avaldavad poliitilised sõnumid, mis sisalduvad naiste õigusi ja soolist võrdõiguslikkust käsitlevates õigusaktides ning sotsiaalses kontekstis.

Lõpuks asetab maailmas jätkuvalt levinud meeste vägivald naiste vastu tugevalt küsimärgi alla meie arusaamad inimeste turvalisusest ja rahust: kas meil ikka valitseb rahu, kui pool maailma elanikkonnnast kogeb või võib kogeda mingis vormis meeste vägivalda lihtsalt seetõttu, et juhtutakse olema naine?

EWL väidab, et meeste vägivald naiste vastu on:

·         naiste inimõiguste ja põhivabaduste kõige tõsisem rikkumine, mis leiab aset kõikjal maailmas;

·         soolise ebavõrdsuse põhjus ja tagajärg;

·         tõend selle kohta, et ei suudeta kaitsta naiste puutumatuse ja võrdõiguslikkusega seotud väärtusi: see on rünnak kõigi naiste vaimsele, emotsionaalsele, füüsilisele ja seksuaalsele puutumatusele ja väärikusele;

·         takistus naiste täielikule osalemisele majandus-, ühiskondlikus-, poliitilises ja kultuurielus;

·         peamine takistus eesmärgi saavutamisel, milleks on osalusel ja aktiivsetel kodanikel põhineva ühiskonna loomine;

·         kannatuste ja traumade põhjustaja, millel on laastavad tagajärjed naiste vaimsele, füüsilisele ja seksuaalsele tervisele;

·         otseses vastuolus EL lepingus sätestatud naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamise eesmärgiga;

·         nähtus, mida ei tohiks hetkekski taluda ning mis mõjutab kõiki naisi.

II – Meeste vägivald naiste vastu 21. sajandi Euroopas: naiste inimõiguste rikkumine, mida sallitakse

”Vägivallamehhanism on see, mis hävitab naisi, kontrollib naisi, alaväärtustab naisi ning näitab naisele kätte tema nn koha.” Eve Ensler, vägivallavastase päeva algataja[7]

Meeste vägivald naiste vastu on jäänud nähtamatuks ja alahinnatuks

Ametlike andmete nappus nii Euroopa tasandil tervikuna kui mõningates Euroopa riikides olukorras, kus naisorganisatsioonid juhivad tähelepanu meeste jätkuvale vägivallale naiste vastu, näitab, et puudub poliitiline tahe astuda konkreetseid samme naistevastase vägivallaga võitlemiseks. Seetõttu jäävad mõned naistevastase vägivalla vormid edasi nähtamatuks ning vägivalla struktuurne iseloom alahinnatuks. Spetsialiseeritud teenuste nappus tähendab ka seda, et meeste vägivalla all kannatavaid naisi ja tütarlapsi ei käsitleta ohvritena ning neile ei pakuta tuge abi otsimisel.[8] Naistevastase vägivalla tervisele avalduvate tagajärgede alahindamine või nende mahasalgamine näitab samuti, et puudub poliitiline tahe tunnistada niisuguse vägivalla tõsidust ning soov sellega tegelda.

Meeste vägivald naiste vastu on depolitiseeritud ning seetõttu poliitiliste päevakorraküsimuste hulgast kadumas

EWL näeb suure murega naistevastase vägivalla küsimuse depolitiseerimise tendentsi: ametlikud poliitikad on põhiliselt suunatud perevägivallaga või perekonnas asetleidva vägivallaga võitlemisele soopimedalt, ilma et seejuures arvestatakse soolistatud võimusuhteid, mis on põhjuseks, miks mehed perekonnas naiste kallal vägivalda tarvitavad. Näeme kalduvust teha vahet struktuurse (avaliku) vägivalla ja üksikisikut puudutava (eraelus asetleidva) vägivalla vahel, millega välditakse tegelemist meeste poolt naiste suhtes toimepandava vägivalla kõigi vormide soospetsiifilisi põhjustega, milleks on naiste ja meeste ebavõrdne struktuurse iseloomuga võimusuhe. Naistevastast vägivalda ei saa pidada eraelu küsimuseks, see on küsimus inimõigustest. Kuna avalikud teenused ja valitsusvälised organisatsioonid toimivad seadustes defineeritud mõistete raames, siis puudub ennetustöös ja teenuste pakkumisel sooline aspekt täiesti.

Meie ühiskondades trivialiseeritakse meeste vägivalda naiste vastu

Meeste poolt naiste vastu toimepandava vägivalla mõningate vormide, nagu naiste ja tütarlaste seksuaalse kuritarvitamise ja seksuaalse ekspluateerimise trivialiseerimine on väga murettekitav, kuna see mõjutab otseselt inimeste arusaama soorollidest, eriti noorte puhul. EWL tunneb muret avaliku ruumi ”pornofitseerimise”  üle, kus naisi alavääristavaid pornograafilise sisuga kujundeid kasutatakse reklaamis ja meedias, mis trivialiseerib meeste juurdepääsu naiste kehadele ja seksuaalsusele ning mis kujundab sallivat suhtumist naiste ja tütarlaste madalamasse staatusesse ja nende kättesaadavusse müügiobjektidena, eriti prostitutsioonis. See raskendab teadlikkuse tõstmist naistevastase vägivalla erinevatest vormidest ning takistab poliitikate väljatöötamist, et võidelda kõigi meeste vägivallaga vormidega naiste vastu, seostades neid diskrimineerivate normide ja käitumisega.

Euroopa Liidus ei ole naised meeste vägivalla eest võrdselt kaitstud

Meeste vägivald naiste vastu on levinud kõigis EL liikmesriikides. Sellega tegeldakse aga äärmiselt erinevalt, alates olukorrast, kus seda ei tunnistata naiste inimõiguste rängaks rikkumiseks kuni laiaulatuslike poliitikateni, mis tuginevad meie ühiskondades valitsevate võimusuhete feministlikule analüüsile. Sellel on olulised tagajärjed naiste suutlikkusele osutada meeste vägivallale vastupanu ning see üle elada.  EL liikmesriikide koostatud ülevaade meeste vägivalla ohvriks langenud naiste kaitsmise väga erinevatest süsteemidest näitab, kui ebavõrdselt on naised Euroopas meeste vägivalla eest kaitstud. See puudutab nii teavet varjupaikade kohta, neile ligipääsu kui nende olemasolu, tugiteenuseid ja õigusi, lähenemiskeeldusid, tugitelefone, vägistamisohvritele mõeldud keskusi jne. See näitab poliitilise tahte puudumist võtta vastu naistevastast vägivalda puudutavaid õigusakte või olemasolevaid õigusakte tõhusalt rakendada  ning osutada piisaval arvul ning kõikides piirkondades mitmesuguseid teenuseid, mis katavad naiste ja tütarlaste erinevaid vajadusi.

Vägivallatsejad jäävad karistuseta

EWL liikmed juhivad tähelepanu karistamatusele, mida kohtab mitmetes liikmesriikides, kus vägivallatsejad jäävad kohtu alla andmata ning vägivalla ohvriks langenud naised kohutsüsteemi toetuse ning tähelepanuta. Kõigist kuritegudest on just seksuaalvägivalla puhul süüdimõistvate otsuste osakaal kõige väiksem ning ”erosioon” (protsess, mille puhul ülesantud vägistamisjuhtumid kohtuprotsessi käigus kaduma lähevad ning kriminaalsüüdistuseni ei jõua) uurimise ja süüdistuse esitamise käigus kõige ulatuslikum.[9] Siin tõusetuvad küsimused õigusaktide tõhususest, uurimisprotsessi kaasatud spetsialistide pädevusest, kohtunike teadlikkusest naistevastase vägivalla dünaamikast ja võrdõiguslikkusest ning ohvrite toetamisest enne kohtumenetlust ja selle ajal. Eelkõige tõstatab see küsimuse karistamatuse soosimisest riikide poolt, kuna nende riikide seadused ei mõista meeste vägivalda hukka. Süveneb ka mure vahenduse propageerimise üle, kus see asendab paljudel  naistavastase vägivalla juhtudel, eriti meeste toimepandud perevägivalla korral kriminaalõiguslikke sanktsioone. Vägivallatsejatele suunatud programme ei tohiks propageerida alternatiivse võimalusena, vaid ühe osana  naistevastase vägivallaga võitlemise tervikstrateegiast, mille üldiseks eesmärgiks on naiste turvalisuse tagamine erinevate süsteemide, st politsei, kohtunike, esmatasandi arstiabi  jne kaudu.

Naiste kaitsemine meeste vägivalla eest peaks arvestama naiste mitmekesiste vajaduste ja identiteetidega

Naised pole homogeenne grupp; neil on mitmekesised vajadused, mida tuleb arvestada nende kaitsmisel meeste vägivalla eest. Näiteks on psühholoogilise ja intellektuaalse puudega naised eriti haavatavad seksuaalse vägivalla suhtes – ning just nende gruppide puhul on tõenäosus, et vägivallatseja vastutusele võetakse, kõige väiksem. Puuetega naiste puhul on seksuaalse vägivalla kogemise ning sundsteriliseerimise või -abordi tõenäosus neli korda suurem; paljud neist sõltuvad vägivallatsejast igapäevase hoolduse või isegi ellujäämise osas.[10]

Tütarlaste ja noorte naiste puhul on suurem tõenäosus langeda seksuaalse vägivalla ohvriks. Meeste vägivalda käsitledes jäetakse vanemad naised sageli kõrvale ning nende vastu toimepandud vägivalda käsitletakse vanurite väärkohtlemisena ning seetõttu soopimedana, mille tulemuseks on toetuse ja vajalike teenuste puudumine.[11] Piiratud majanduslike ressurssidega naised ei saa tihti vägivaldsest suhtest lahkuda, kuna nad ei suuda teist eluaset hankida ega ennast iseseisvalt ülal pidada.

Kolmandate riikide kodanikest naistel on täiendavad õigusalased takistused ligipääsul kaitsele,  nagu varjupaiga kasutamise keeld või asjaolu, et nende õiguslik staatus on seotud nende (potentsiaalselt vägivaldse) abikaasa või tööandjaga. Olukord on veelgi hullem dokumenteerimata naiste puhul, keda võidakse meeste vägivallast teatamisel riigist välja saata. Sisserännanud tütarlapsed ja naised võivad langeda meeste vägivalla ohvriks spetsiifilistes vormides, nagu sundabielud, naiste suguelundite ümberlõikamine ja moonutamine[12] ning ”au nimel” toimepandavad kuriteod. Varjupaika taotlevate naiste puhul, kes on langenud soopõhise vägivalla, nagu vägistamise, sundabielude või naiste suguelundite ümberlõikamise ohvriks, käsitletakse EL liikmesriikides vägivalda kui põhjust naistele kaitse osutamiseks veelgi erinevamalt ning vastuvõtukeskustes puuduvad neile kohandatud teenused.

Lesbi- ja biseksuaalseid naisi ahistatakse seksuaalselt ning kuritarvitatakse ning sageli ei tegelda nendega erinevate organite poolt vajalikul määral. Sugu vahetanud naiste puhul valitseb eriti suur vägivalla oht, eriti avalikes kohtades ja tänavaprostitutsioonis. EWL tunneb muret vägivalla pärast, mis on suunatud konkreetselt inimeste vastu, kes ei käitu ”nii, nagu ette nähtud” oma seksuaalse sättumuse või soo vahetamise tõttu.[13]

Meeste vägivald ohustab naisi ja tütarlapsi rohkem majanduslanguse ajal

Hiljutisest EWL/Oxfram’i uurimusest[14] selgus, et majanduslangus süvendab meeste ja naiste ebavõrdset võimujaotust, puudutagu see ligipääsu töökohtadele või  tervishoiule, otsuste tegemisele, haridusele vms. Majanduslangusest väljatuleku poliitikad, mille tulemuseks on sageli avalike teenuste ja valitsusväliste organisatsioonide rahastamise kärped, tekitavad olukorra, kus tütarlastel ja naistel on vähem ressursse nii enda kui oma laste turvalisuse tagamiseks, suhte lõpetamiseks kui enda ja laste mehe vägivalla eest kaitsmiseks. Uurimuse aruanne näitab, et majanduslangus viib pere-/lähisuhtevägivalla, naistega seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil kaubitsemise, prostitutsiooni ning prostituutidena tegelevate naiste vastu suunatud rünnakute arvu kasvule. Seetõttu tuleks sel perioodil meeste vägivalla all kannatavaid naisi rohkem toetada, mille all peetakse silmas avalike teenuste ressurssidega kindlustamist ning selliste teenuste nagu arstiabi, tööhõive, eluase ja haridus toetamist, mitte aga kokkuhoiumeetmete rakendamist, mille tulemusena väheneb riigi sekkumine ning toetused avalikule sektorile ja valitsusvälistele organisatsioonidele. Meeste vägivald naiste vastu on olemuslikult seotud naiste ebavõrdse seisundiga ühiskonnas. Riikide ning Euroopa poliitikad peaksid vägivalla esinemise korral tegelema naiste majandusliku iseseisvusega, sealhulgas nii süüdistuse esitamise ja vägivallatseja kohtu alla andmise ajal kui peale seda, et kaitsta naisi edasise viktimiseerimise eest.

Konservatiivsete jõudude pealetung ohustab naiste seksuaal- ja reproduktiivtervist ning

-õigusi

Kontroll oma keha ning seksuaalsuse üle on naiste põhiline inimõigus, mille rikkumine on selge märk meeste vägivallast naiste vastu ning patriarhaadist. Oleme tunnistajaiks Euroopas üha  süvenevale pealetungile naiste seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning -õigustele konservatiivsete ja/või usuliste rühmituste tugeva surve ja lobitöö tõttu kohalikul, siseriiklikul ning EL tasandil. Paljudes EL liikmesriikides kasutatakse uusi strateegiaid, et takistada naiste ligipääsu reproduktiivtervisega seotud arstiabile, nagu solvav ja reguleerimata keeldumine teha aborti siseveendumuste tõttu.  Majanduskriisi kasutataks ettekäändena, et lõpetada  rahade eraldamine teenuste pakkujatele ning seksuaal- ja reproduktiivtervisega  seotud avalike teenustele (nagu pereplaneerimine ja raseduse vältimine).

III Kõik meeste vägivalla vormid peegeldavad ühiskonnas meeste ülemvõimu naiste üle

Selle mõistmine, et meeste vägivald naiste vastu on struktuurne nähtus, mis on seotud patriarhaalse ühiskonnakorraldusega, on oluline, kuna see näitab ära meeste vägivalla erinevate vormide omavahelised seosed, ilma et neid pingeritta seataks. Samas näitab see ära,   kuidas on seotud laialtlevinud seksism ning kriminaalkuritegudena käsitletavad vägivallaaktid. Meeste vägivald naiste vastu on seotud meie ühiskonnas vohava seksismiga, millega käivad kaasas naistevastase vägivalla sümboolsed vormid nagu naiste vaesus, naiste majanduslik sõltuvus, sooline palgalõhe, naiste väiksem osalemine poliitikas ning võrdsele esindatusele tugineva demokraatia puudus, naiste kehvem ligipääs avalikele teenustele ning kaupadele (sh arstiabile, haridusele, kultuurile, eluasemele, meediale jne), soostereotüüpide tootmine meedia poolt jne.

Kõikide riikide õigussüsteemid Euroopas kannavad meeste ülemvõimu negatiivset pitserit, kus seadused on ajalooliselt kindlustanud meeste õigust kontrollida naiste aega, varandust ja keha.[15] Möödunud sajandil kuulutasid seadused naiste ja meeste võrdõiguslikkust de jure, mis tähendab, et naistel on nüüd õigus käsutada oma aega, varandust ja keha. Tegelikkuses aga, sealhulgas ühiskonnas ning kohtusüsteemis, kestavad ajaloolise pärandina meeste ülemvõim ning sellega kaasnev mentaliteet edasi. Praegused EL õigussüsteemid säilitavad olukorda, kus maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteemid on individualiseerimata, kus naistel on tihti mehest tuletatud õigused, sealhulgas ligipääsul arstiabile ning pensionidele. Seega eiravad liikmesriigid jätkuvalt naiste täielikke kodanikuõigusi, osutatades naistele riigi teenuseid valikuliselt, sealhulgas ka neid teenuseid, mis tagavad naiste turvatunde.  Siseriiklikud õigussüsteemid, sealhulgas sisserännet reguleerivad seadused, mis näevad ette naise/ema sõltuva seisundi, tugevdavad sotsiaalseid tingimusi, mille kaudu põlistatakse meestepoolset perevägivalda. Need kõik tuleks feministlikust aspektist üle vaadata.

Äärmiselt oluline on tegelda naistevastase vägivalla kõigi vormidega ning neid alati seostada soolise võrdõiguslikkuse ja naiste inimõiguste küsimustega. EWL mõistab hukka igasuguse meeste vägivalla naiste vastu, mida pannakse toime väga erinevates vormides, alates selgekujulisest naiste inimõiguste rikkumisest kuni vaevuhoomatavate või raskesti äratuntavate meeste kontrollimehhanismideni,  mida rakendatakse naiste elu, keha ning seksuaalsuse suhtes.

Meeste vägivald perekonnas, sealhulgas meeste vägivald intiimpartneri vastu

95% kõigist koduseinte vahel toimepandud vägivallaaktidest tähendavad meeste vägivalda naiste vastu. Itaalias tapetakse iga kolme päeva tagant üks naine oma partneri või endise partneri poolt.[16] 2008. aastal suri Prantsusmaal 156 naist intiimpartneri või endise intiimpartneri vägivalla tagajärjel, mis teeb 13 naist igas kuus.[17] Statistikast[18] selgub, et meeste vägivallatsemine peres kipub olema norm, mitte erand; sellel on otsene mõju naiste tervisele ja heaolule,  see mõjutab naiste hakkamasaamist tööl ning ohustab naiste töölkäimist tervikuna. Meeste vägivald naiste vastu etendab rolli vaesuse feminiseerumisel, kuna lahutuse korral naiste sissetulek langeb.[19]  Suure osa naiste jaoks tähendab perevägivald kodutuks jäämist.[20] Meeste vägivald naiste vastu paarisuhtes või perekonnas on üks naiste enesetappude põhjusi ning see ohustab naise elu ja heaolu ka pärast vägivaldsest suhtest lahkumist.

Seksuaalne vägivald ja seksuaalne kuritarvitamine

Kallaletungide korral kardavad peaaegu kõik naised, et neid võidakse seksuaalselt kuritarvitada, samas kui mehed kardavad eelkõige füüsilist vägivalda. Meie patriarhaalsetes ühiskondades kasutatakse seksuaalset vägivalda ning väärkohtlemist meeste kontrolli kindlustamiseks naiste kehade ja seksuaalsuse üle. Ühiskonna normid, mis on kehtestatud soorollidele ja seksuaalsusele abielu korral, kahandavad sageli naise ”õigust” ja võimalusi öelda abikaasale ”ei”. Iirimaal vägistatakse abielus olles üht naist viiest.[21] Ühendkuningriigi ülikoolilinnakutes elavatest naistudengitest väitis iga neljas, et on ülikoolis või kolledžis kogenud soovimatut seksuaalset lähenemist.[22] Leedus väitis 26,5% 16-aastastest ja vanematest naistest, et neid on võõra inimese poolt seksuaalselt kuritarvitatud.[23] Kõik õigussüsteemid peaksid tagama, et naiste seksuaalsed õigused ja seksuaalsusega seotud iseotsustamisõigus oleksid selgelt määratletud ning et naiste õigus kehalisele puutumatusele ning vabale nõusolekule seoses oma seksuaalsusega oleks üheti mõistetavad.

Prostitutsioon

Prostitutsioon ei ole küsimus sellest, kas prostitutsiooniga tegelevad naised tahavad või ei taha sellega tegelda. Prostitutsiooni puhul ei ole ”nõusolek” ”vaba valiku” küsimus, kuna vaba valik sõltub suures osas majanduslikest, sotsiaalsetest, kultuurilistest ja poliitilistest võimalustest, mida ühiskond naistele võimaldab. Naiste üldiselt kehvem ligipääs võimu ja ressursside, sealhulgas töökohtade juurde ühiskonnas piirab tõsiselt nende valikuvabadust. Prostitutsioon ei ole küsimus ka seksuaalsusest; pole olemas ühtki erilist seksuaalakti või toimingut, mida seostatakse üksnes ja ainult prostitutsiooniga ning mis ei võiks toimuda kahe inimese vahel võrdses ning rahal mittepõhinevas suhtes. Prostitutsioon on küsimus patriarhaadist: see on naiste kehade ja seksuaalsuse kontrollimise äärmuslik viis, mida teostavad mehed rahalise tehingu kaudu. Mehed kasutavad naisi prostituutidena, võttes maksimaalse kahe inimese ebavõrdsest suhtest, kus  üks inimene vajab raha ja teine omab raha. Raha on lihtsalt veel üks vahend, millega põlistatakse meeste üleolekut, sedapuhku seksuaalsfääris, täpselt nagu kõigis teisteski ühiskonnaelu sfäärides. Prostitutsioon on eelkõige inimõiguste standardite küsimus: see on küsimus sellest, kas me tahame elada maailmas, kus inimkeha võib muuta kaubaks või soovime rakendada inimese õigust sellele, et tema keha ja seksuaalsus ei muudetaks kaubaks temalt nõusolekut küsimata.

EWL on seisukohal, et prostitutsioon tähendab inimese väärikuse kui tema põhiõiguse rikkumist ning see põlistab meeste ülemvõimu naiste üle raha kui vahendi kasutamise kaudu. Prostitutsiooni kaasatus paneb inimese juba ise vägivaldsesse olukorda; paljud naised kogevad prostituudina meeste vägivalda, olgu selleks seksuaalne kuritarvitamine, peksmine, majanduslik vägivald, psühholoogilised ähvardused jne.[24]  Prostitutsiooni sallimine EL’is ja tema liikmesriikides lubab meestel naiste keha ja seksuaalsust kontrollida ning ära kasutada ning õhutab naistega kaubitsemist seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil. Prostitutsiooni käsitlemine naistevastase vägivalla ühe vormina hõlmab inimväärikuse standardi kehtestamist maailma kõigi naiste jaoks ning aitab teha lõpu naistega kaubitsemisele seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil. Eelkõige on prostitutsiooni jätkuv levik EL liikmesriikides selge viide terve Euroopa suutmatusele edendada soolist võrdõiguslikkust ning kaitsta naiste õigusi. Naised väidavad, et nende soov olla partnerite ja töökaaslaste poolt respekteeritud saab pidevalt tagasilööke, kuna prostitutsiooni peetakse normaalseks nähtuseks.[25]  See näitab selgesti ära, kui äärmiselt oluline on sekkuda EL sallivasse suhtumisse prostitutsiooni, eriti soolise võrdõiguslikkuse edendamise ülesande valguses.

Naistega kaubitsemine

Naistega kaubitsemine on meeste poolt naiste kallal tarvitatatava vägivalla tõsine vorm. ÜRO statistika[26] kohaselt on 80%-l juhtudest kaubitsemise ohvriteks naised; 79% inimkaubitsemisest toimub seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil; 85% seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil toimuva kaubitsemise ohvritest on naised. Lisaks on naised kõigil kaubitsemise juhtudel meeste vägivallatsemise (vägistamine, peksmine, psühholoogiline vägivald, majanduslik vägivald jne) ohvrid. Kiireloomulise ülesandena tuleks kõiki inimkaubanduse tõkestamisele suunatud poliitikaid, strateegiaid ja meetmeid soolise võrdõiguslikkuse aspektist läbi analüüsida ning see aspekt  poliitikatesse integreerida. Need poliitikad peaksid sisaldama ennetust, kaitset ning karistusi, mille sõnastamisel tuleks lähtuda soolise võrdõiguslikkuse eesmärkidest ja aspektidest. Naistega kaubitsemine ei oma üksnes rahvusvahelist mõõdet;  kaubitsemine, mida defineeritakse kui üleandmist ja värbamist, leiab aset ka Euroopa piires, sageli samas riigis ja isegi samas linnas. Inimkaubanduse tõkestamine üksnes julgeoleku ja õigusemõistmise aspektist on ebaoluline ja ebatõhus, kui ei tegelda tema süvapõhjustega ning tema vastu tõsiselt ei võidelda. Naistega kaubitsemisega tegelemine ei saa olla tõhus, kui seda käsitletakse ainult migratsiooni, õigusemõistmise ning sisepoliitika raames, kui paljud Euroopa Liidu liikmesriigid ei mõista naiste seksuaalset ekspluateerimist hukka, kui prostituutide vahendajad ja kasutajad jäävad karistamata.

Pornograafia

Euroopas läbiviidud uurimused näitavad, et 80% 14-18-aastaseid poisse ning 45% tüdrukuid vaatasid uurimusele eelnenud aastal pornograafilisi filme; ligikaudu 75% poistest avastasid pornograafia 14- või 15-aastasena.[27] Pornograafia propageerib naiste ja meeste kujutamisel  kahjulikke stereotüüpe. Pornograafia tootmine ja müümine pole süütu tegevus; see sisaldab endas ning õhutab naistevastast vägivalda ning etendab otsustavat rolli selles, millise sisu naised ja mehed oma suhetele annavad. Pornograafia on mõjus vahend, millega kujundatakse uskumused ja käitumine; see ei õpeta mitte ainult konkreetseid seksuaalseid toiminguid, vaid kujundab ka üldist suhtumist naistesse ja lastesse ning kujundab arusaama suhetest ning seksuaalsuse olemusest. Pornograafia muudab vägivalla seksikaks. Statistika näitab, et riikides, kus pornograafilised ajakirjad ilmuvad suurtes tiraažides, on ka vägistamiste arv suurem.[28] Alandav viis, kuidas naisi pornograafias kujutatakse, mõjutab kõiki naisi ning suurendab meeste vägivalda naiste vastu. Uurimused näitavad, et suur osa perevägivalla ohvriks langenud või prostitutuutidena seksuaalse kuritarvitamise ohvriks langenud naistest väidavad, et vägivallatseja tarbib pronograafiat.[29]  Interneti pronograafilehekülgede arvu kiire kasv tagab meestele hõlpsa ligipääsu pornograafiale, muutes selle soopõhise vägivalla vormi naiste ja meeste avaliku ja eraelu sfääris igal hetkel kättesaadavaks. Pornograafia propageerib rassismi ning annab sellele seksuaalse värvingu: see muudab rassismi seksuaalseks lõbustuseks, tumeda naha seksikaks ning lõbupakkuvaks. Kuigi EL on väga tegus lastepornograafia ja lapsi kaasava seksiturismi hukkamõistmisel, ei käsitle ta pornograafiat kui meeste  vägivalda naiste vastu, mida see tegelikult on ja seda kahel põhjusel: pornograafia edastab kahjulikku ning ebavõrdsust propageerivat sõnumit ning sellesse ”tööstusse” kaasatud naised kannatavad väärkohtlemise mitmete vormide ning meeste vägivalla all. EWL mõistab pornograafiaäri hukka ning tahab juhtida tähelepanu meeletutele kasumitele, mida teenib pornograafiaäri ning sellega paralleelselt toimiv prostitutsiooniäri (mida pornograafia efektiivselt propageerib).

Seksism meedias. Seksistlik reklaam ning kübervägivald

Meedias vohav seksism on levinud nähtus, see on naiste kehade kasutamise ja kontrolli süsteemi osaks ning leiab aset kõigi meediakanalite ja -liikide kaudu, millega luuakse, propageeritakse ja levitatakse sõnumeid, mis kahjustavad inimväärikust ning naiste ja meeste võrdõiguslikkust. Sõltumata sellest, kas neid kasutatakse teadlikult või alateadlikult, taastoodavad ning säilitavad seksistlikud stereotüübid ja kujutised meedias, reklaamis ja virtuaalmaailmas meie ühiskondadele omaseid  patriarhaalseid struktuure naiste kujutamise kaudu kaubana, mehest või perekonnast sõltuvana (ohver või seksiobjekt, ennastohverdav naine või ema ...). Viis, kuidas meedia kajastab meeste vägivalda naiste vastu, edastab ning taastoodab sageli sellise vägivalla (ning ohvrite ja vägivallatsejate) kohta kehtivaid stereotüüpe ning müüte. Näiteks võidakse tapmist kutsuda  ”peredraamaks” ning vägistajat ”seksuaalkurjategijaks”. Moetööstus erotiseerib aina enam (sealhulgas ajakirjades) nooremaid modelle ning loob visuaalse kuvandi haavatavusest,  nii nagu see on kombeks pornograafilise sisuga meedias.[30]  Videomängudes kasutatakse samuti stereotüüpseid ning seksualiseeritud kuvandeid naistest ning paljudel juhtudel ka propageeritakse naistevastast vägivalda, nagu vägistamist ja sundaborte.[31] Children Now (Nüüd lapsed) annab teada, et 38% videomängude naiskaraktereist kannab nappi riietust; 23% paljastavad rindu või dekolteed; 31% näitavad reisi, 31% paljastavad kõhtu ning 15% tagumikku.[32] Populaarsed lauljad kasutavad sageli tahtlikult oma lauludes naistevastaseid seksistlikke ja vägivaldseid sõnumeid, kutsudes mõnikord isegi üles naiste kallal vägivallatsema, nagu naisi vägistama või peksma.[33]

Üha enam on levimas nähtus, mida nimetatakse ”küberkiusamiseks”[34],. Järjest rohkem noori naisi  väidab, et nad on sellise käitumisega kokku puutunud (ähvardused, kohatud naljad, ahistamine või alandamine, mis leiavad aset interneti või mobiiltelefoni vahendusel). Tütarlapsed kannatavad ründamise korral alati ning nii, nagu tavalise kiusamise puhulgi, võivad sellel äärmuslikel juhtudel  olla otsesed füüsilised tagajärjed, sealhulgas enesevigastamine või isegi enesetapp. Kõik need nähtused avaldavad mõju ka üha sagenevatele noorte kohtinguvägivalla juhtumitele.[35]

Naiste seksuaal- ja reproduktiivtervis ja -õigused

Seksuaalõigused on osa inimõigustest: tegemist on pidevalt areneva seksuaalõiguste kogumiga, mis toetab kõigi inimeste valikuvabadust, võrdsust ja väärikust. Seksuaal- ja reproduktiivõiguse vajakus mõjutab inimese võimet õppida ja teha tööd, tunda rõõmu inimestevahelistest suhetest, elada täisväärtuslikku elu ning anda oma panus ühiskonna arengusse tervikuna. Seksuaal- ja reproduktiivtervise ja –õiguste täisulatuslik rakendamine sisaldab kõigi Euroopa naiste jaoks õigust valida, kas abielluda või mitte, luua perekond ning planeerida pereelu; õigust otsustada, kas ja millal lapsi saada; ligipääsu turvalistele, ohututele ning taskukohastele rasestumisvastastele vahenditele; õigust teha seaduslikke ja ohutuid aborte; õigust arstiabile ning tervise kaitsele igas vanuses; õigust informeeritusele ning haridusele; ning õigust kasutada teaduse arenguga kaasnevaid hüvesid.

Naiste seksuaal- ja reproduktiivtervisele ja –õigustele ei pöörata aga poliitilist tähelepanu, see tekitab probleeme ning viib nende rikkumisele. Hoolimata rahvusvaheliselt võetud kohustustest,[36] ei saa kõik Euroopa naised ühtmoodi seksuaal- ja reproduktiivtervise ja –õigusi kasutada; see sõltub sellest, millises riigis nad elavad ning milline on nende staatus sisserännanuna. Neljas EL liikmesriigis (Malta, Küpros, Iirimaa ja Poola) on abort keelatud või abordiõigus kitsendatud ning paljudes riikides on abort tehtud raskesti kättesaadavaks seoses abordi tegemisest keeldumisega siseveendumuse tõttu, ebatäieliku informatsiooniga ning seksuaalhariduse puudulikkusega, riigi tervishoiu alarahastatusega, ühiskonna survega või rasestumisvastaste vahendite kalli hinnaga.

Euroopas elavate Roma naiste ja puuetega naiste suhtes on rakendanud sundsteriliseerimist, mis on füüsilise puutumatuse, valikuvabaduse ning reproduktiivkäitumisega seotud iseotsustamisõiguse ränk rikkumine.[37] Tuleks tunnustada lesbinaiste laste saamise õigust kunstliku viljastamise või adopteerimise kaudu. Sugu vahetanud inimeste suhtes rakendatakse sundsteriliseerimist soovahetuse käigus. Puuetega naisi sildistatakse kui aseksuaalseid ja sõltuvaid, mille tõttu kontrollivad nende seksuaalelu teised. Sisserännanud, põgenikustaatuses ning dokumenteerimata naiste majanduslik ja sotsiaalne staatus on ebakindel, nende seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud probleeme tihtipeale pisendatakse ning eiratakse. Paljusid Euroopa naisi puudutab jätkuvalt emade suremus sünnitamisel,[38] ebaseaduslikud abordid, HIV ning teised sugulisel teel nakkavad haigused.[39]

Naiste seksuaal- ja reproduktiivõiguste tagamisel on otsustava tähtsusega seksuaalhariduse andmine, tüdrukute ja poiste vastastikusel austusel ja võrdsetel suhetel põhinevate suhete edendamine ning stereotüüpide lammutamine naiste ja meeste seksuaalsuse ja seksuaalsete ”rollide” kohta.  Paljudes EL liikmesriikides sellised hariduslikud programmid puuduvad ning seetõttu ei saa neid ka rakendada positiivselt meeste vägivalla tõkestamiseks naiste vastu.

Naistevastane vägivald töökohtadel

Naistevastane vägivald töökohtadel on ainus meeste vägivalla vorm naiste vastu, millega Euroopa Liit õiguslikult tegeleb. 2002. aastast alates defineeritakse ahistamist ja seksuaalset ahistamist soolise diskrimineerimisena ning need on seetõttu ka keelatud.[40] Hiljuti Euroopas läbiviidud uurimus näitas aga, et naistöötajad puutuvad tunduvalt enam kokku töökohal asetleidva kiusamisega kui nende meeskollegid ning et erinevus on veelgi suurem seksuaalse ahistamise puhul: üle kolme korra rohkem naisi kui mehi mainivad, et neid on uurimusele eelnenud 12 kuu jooksul seksuaalselt ahistatud.[41] Töökohal toimepandav vägivald on naise jaoks vägivallahirmu põhjuste hulgas väga kõrgel kohal. Ühiskonna tasandil tuleb sellise vägivalla maksumuse hulka arvata kulud arstiabile, sh seoses vaimse tervisega ning naisohvrite pikaajalisele rehabilitatsioonile, töötusega tegelemisele ja ümberõppele naiste puhul, kes kaotavad sellise vägivalla tagajärjel töökoha ning puude ja invaliidsusega seotud kulud juhtudel, kus naisohvrite töövõime kannatab töökohal asetleidva vägivalla tõttu.[42] Patriarhaalsed struktuurid ja käitumistavad ning tööturul samaaegselt kehtivad liberaalsed väärtused (nagu konkurents, kasumile orienteeritus jne) trivialiseerivad meeste vägivalda töökohal või tööga seotud olukordades ning raskendavad naiste jaoks selliste olukordade äratundmist ning neist teavitamist.

Meeste vägivald naiste vastu seoses traditsioonide, nn ”au” küsimuste ja usuga

Mitte ükski tava, traditsioon ega usuline kaalutlus ei õigusta meeste vägivalda naiste vastu. Niisuguseid naistevastase vägivalla vorme, millele viidatakse kui tegudele, mis on ”toime pandud traditsioonide, nn ”au või usu nimel”, vaadeldakse sageli ”meile võõraks jääva” käitumisena; õigupoolest on need meeste vägivalla ulatusliku spektri kõige nähtavamad osad. Intsest, vägistamine, peksmine või initiimpartneri vägivald on meeste vägivalla traditsioonilised vormid ka Euroopa ajaloos. EWL toetab igati Euroopa Nõukogu raportit ja otsust ”Naised ja religioon Euroopas”, milles öeldakse: ”Usuvabadust ei saa käsitleda ettekäändena naiste õiguste rikkumiseks, tehtagu seda avalikult, varjatult, seaduslikult või ebaseaduslikult, pandagu seda toime kas ohvrite – naiste -  nõusolekul või nõusolekuta.”[43]

Kõikide vägivallavormide ühisnimetajaks, mida mehed naiste suhtes toime panevad, on patriarhaalsed struktuurid ja hoiakud, millele vägivald tugineb. Vägivalla põhjused peituvad perede ja ühiskonna tavaarusaamades, mis käsitlevad tütarlapsi ja naisi hierarhiaredeli madalamatele astmetele kuuluvatena ning lubavad meestel – isadel, vendadel, abikaasadel, kogukonna liidritel – nende eest otsuseid langetada, neid väärkohelda, neid ”karistada”, kui nad arvatakse olevat ”reegleid rikkunud” ning mille kaudu pere või kogukonna naisliikmetest tehakse sellise patriarhaalse võimu teostamise kaasosalised. Saksamaal sureb niisuguste ”traditsioonide” tõttu keskeltläbi 2 inimest kuus.[44]  Sundabielu toob tütarlaste ja naiste jaoks endaga sageli kaasa sunniviisilise seksuaalelu alustamise ja/või soovimatud seksuaalkogemused. Naiste suguelundite ümberlõikamise ja moonutamise läbiteinud naiste ja tütarlaste arv Euroopas pole ikka veel teada, kuigi Euroopa Parlamendi hinnangute kohaselt  jääb see kusagile 500 000 kanti. Lisaks ähvardab igal aastal veel 180 000 tütarlast ja naist oht, et nende suhtes pannakse toime akte, mis aitavad kontrollida nende keha ja elu.[45]  Erinevuste tõttu, mida kohtame EL’is seadustes, nende rakendamises ning suhtumistes naiste suguelundite ümberlõikamisse ja moonutamisse, leiab EL’is aset ulatuslik tütarlaste ühest riigist teise toimetamine ümberlõikamise läbiviimiseks.[46]

Selleks, et aidata sisserännanute kogukonna tütarlastel ja naistel tulla välja nende olukorda raskendavast isolatsioonist, on äärmiselt oluline, et ametiasutused ning  kogukonna liikmed üldisemalt pakuksid neile praktilist, nende olukorra tõsidust arvestavat ning igal ajal kättesaadavat abi. See hõlmab eluaseme kättesaadavust, nende endi ning nende laste juurdepääsu haridusele, uute oskuste õppimisele ning tööturule, arstiabile, õigusabile ning sotsiaalteenustele ning kaitsele, mis on ette nähtud sellisest olukorrast EL’is või oma päritoluriikidest põgenevatele naistele.  Poliitiline tahe peab ulatuma kaugemale deklaratsioonidest, konverentsidest või Euroopa Parlamendi otsustest ning viima konkreetetele meetmetele, mille eesmärgiks on kaotada kõik meeste vägivalla vormid, mida pannakse toime traditsiooni, nn au või usu nimel.

Meeste institutsionaalne vägivald naiste vastu

Naistevastane vägivald konfliktides

Konfliktides kasutavad mehed naistevastast vägivalda sõjalise strateegia või relvana; selle tagajärjeks on naiste objektistamine ning nende käsitlemine  ”vallutatud territooriumi” sümbolina, naiste ja tütarlaste süstemaatiline seksuaalne ja füüsiline kuritarvitamine, konfliktijärgsetes olukordades naiste ja tütarlaste puhul valitsev suurem seksuaalse vägivalla oht ning naiste suurem haavatavus ühiskonna sotsiaalsete struktuuride kokkuvarisemisest, alates peredest kuni politsejõududeni välja. Nii konflikti kui konfliktijärgses olukorras valitseb põgenikelaagrites elavate tütarlaste ja naiste puhul eriti suur seksuaalse ekspluateerimise ja seksuaalse vägivalla oht. EL ja tema liikmesriigid peaksid võtma õiguslikke ja muid meetmeid, et taaskord kinnitada oma kohustust viia täielikult ellu ÜRO Julgeolekunõukogu naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevad resolutsioonid, töötades selleks välja siseriiklikke tegevuskavu, tagades seksuaalvägivalla all kannatanud naistele täieliku ligipääsu reproduktiivtervisega seotud teenustele ja tugiprogrammidele, sealhulgas nõustamisele ning mõistes hukka kõik relvastatud konfliktides ning konfliktijärgsetes ühiskondades asetleidvad meeste vägivalla vormid naiste vastu.

Naised kinnistes asutustes, vanglates, kinnipidamiskeskustes ja usuorganisatsioonides

Kõigis olukordades, kus naised ja tütarlapsed asuvad kohtades, kus nende õigusi kontrollitakse, valitseb suurem meeste vägivalla oht. See puudutab eriti vanglaid või kinnipidamiskohti, kus vägivalda võivad toime panna nende asutuste töötajad ning kus sellist vägivalda on väga raske üles anda. Sotsiaalse tõrjutuse, soolise vägivalla ning kuritegude vahel valitseb tugev seos; soolise vägivalla kogemine võib põhjustada sotsiaalset tõrjutust ning suuremat haavatavust, mis võib viia kuritegudeni. Euroopa vangide hulgas on keskmiselt 5% naisi; neist ligi 90% on kannatanud kogu elu meeste vägivalla all.[47] Vägivalla ohvrite ülekaaluka esindatuse tõttu on kinnipidamisasutustel vaja välja töötada tegevuskavad niisuguse tegelikkusega arvestamiseks, tehes seda naistele suunatud soolist aspekti arvestavate vanglasiseste tugiprogrammide ning vanglatöötajatele ja poliitikakujundatele suunatud teadlikkuse tõstmise programmide kaudu. Mis puudutab naisi kinnipidamiskohtades, siis tekitavad EL piiravad immigratsioonipoliitikad kinnipidamiskohtades naiste jaoks väljakannatamatuid olukordi, kus naised tunnevad, et nad ei saa kaevata, kuna kardavad oma migrandi või varjupaigataotleja staatuse pärast. Euroopa Parlament on sellele juba ka tähelepanu juhtinud ning kutsunud üles arvestama soolist aspekti kõigis EL’i ja riikide endi vangistust puudutavates poliitikates.[48] Olukorras, kus meedia juhib tähelepanu poiste seksuaalsele kuritarvitamisele usuorganisatsioonides,  tuletab EWL meelde, et sellist vägivalda pannakse toime ka paljude tütarlaste vastu ning tõstatab küsimuse sellest, miks poliitikud ja meedia pööravad tähelepanu ainult noorte meeste kuritarvitamisele meeste poolt, mida peetakse kuritegelikuks ning taunitavaks.

Erilist tähelepanu tuleks pöörata ka vaimse tervise häiretega naiste olukorrale, kes elavad kinnistes raviasutustes, kuna neist võivad kergemini saada meditsiinilise ning ravimite kuritarvitamise ohvrid ning neid võib kergemini sundida osalema raviprogrammides või protseduurides, nagu näiteks sundsteriliseerimises, mida tehakse ilma nende nõusolekuta. Harva, kui üldse kunagi, tuuakse päevavalgele sellistes asutustes asetleidnud naiste vägistamise või vägivalla juhtumid. Meeste vägivalda kogevad ka hooldekodudes viibivad vanemad naised.[49] Kinnistes raviasutustes viibivate puuetega naiste puhul valitseb eriti suur vägivalla ja väärkohtlemise oht. Puuetega naiste tõrjutus ning  isoleeritus ühiskonnast eraldi koolides või  hoolekandeasutustes ning liikumiseks vajalike abivahendite ning nende kasutusõpetuse puudus muudab naised veelgi haavatavamaks ning aitab kaasa karistamatuse tunde tekkimisele.[50]

IV –  Kaasaegne Euroopa Liit on võimatu kaotamata meeste vägivalda naiste vastu

Naistevastase vägivalla kõigi vormidega võitlemine peab olema lahutamatult seotud Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide võetud kohustusega saavutada sooline võrdõiguslikkus ning edendada naiste õigusi, mis on EL põhi- ja alusväärtus, nagu sätestatakse Euroopa ühenduse asutamislepingu artiklis  2[54] ning EL põhiõiguste hartas.[55]  Igasugune tegevus, mille eesmärgiks on võidelda meeste vägivallaga naiste vastu mis tahes tasandil, peaks endast kujutama terviklikku poliitikat, milles naistevastase vägivallaga võitlemine integreeritakse kõikidesse poliitikavaldkondadesse.

EL ja tema liikmesriigid peavad rakendama meetmeid kõikidel rinnetel (ennetus, kaitsmine, kohtulik jälitamine, teenused, partnerlus) ning tegelema naistevastase vägivalla kõikide aspektidega kõigi tütarlaste ja naiste kaitsmiseks. Nad peaksid samuti tagama, et kõik valitsuse ja ühiskonna sektorid annaksid oma panuse ning et EL ning siseriiklikud poliitikad rakendaksid soolistatud lähenemist, et nad tugevdaksid võrdõiguslikkust ning naiste inimõigusi nii naiste õiguste edendamise erimeetmete kui soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kaudu.

Mis tahes tegevus, mille eesmärgiks on võidelda meeste vägivallaga naiste vastu, peab hõlmama 5 põhivaldkonda, millele viidatakse kui 5’le P’le:

-   Meeste vägivalla ENNETAMINE – Prevention

Astutavate sammude eesmärgiks peaks olema teadlikkuse tõstmine ning ühiskonna hoiakute ja käitumise mõjutamine konkreetsete tegevuste kaudu formaalses ja informaalses hariduses ja koolituses; teadlikkuse tõstmise kampaaniate väljatöötamine, avalikus teenistuses töötavate spetsialistide koolitus, eneseregulatsiooni koodeksi kehtestamine meediasektoris. Sooliselt kallutatud hoiakute ja käitumise muutmisel mängib otsustavat rolli naiste ja tütarlaste koolitus, mille kaudu dekonstrueeritakse soolist vägivalda puudutavaid müüte ning arendatakse ennetusoskusi (potentsiaalselt ohtlike olukordade äratundmine, ennetus- ja kaitsestrateegiate rakendamine, eriti verbaalne ja füüsiline enesekaitse.)[56] Pärast enam kui 30 aastat väldanud põhjapanevat ning enamjuhtudel nähtamatut tegevust paljudes Euroopa riikides,[57] vajab feministlik enesekaitse liikumine ametlikku tunnustamist ning piisavat (sealhulgas rahalist) toetust niisuguse tõhusa[58] koolituse laiendamiseks kõigile tütarlastele ja naistele. Maskuliinsust puudutavate müütide  dekonstrueerimiseks ning võrdõiguslikkusel ja vastastikusel austusel põhinevate suhete loomiseks on vaja koolitada ka poisse ja mehi.

-   Kõigi naiste ja tütarlaste toetamine ja KAITSMINE nende mitmekesisust arvestades - Protection

Astutavate sammude eesmärgiks peaks olema võimalikult efektiivsete õiguskaitsemeetmete rakendamine, nagu lähenemiskeeld[59], piisavate ning kergesti kättesaadavate teabe- ja nõustamisteenuste olemasolu, ohvrite/vägivalla üleelanute abistamise ja toetamisega tegelevate asutuste ja organite koordineeritud koostöö ning spetsialistide koolitamine soolise võrdõiguslikkuse ja naiste inimõiguste alal. EL ja tema liikmesriigid vastutavad tingimuste loomise eest, kus ohvrid pole enam majanduslikult ja õiguslikult vägivallatsejast sõltuvad (sealhulgas seoses immigratsiooniga, eluasemega, sotsiaalkindlustusmaksetega ja perekonnaseisuga), mis näitab erilise tähelepanu pööramist just haavatavamate/tõrjutud naiste gruppide suhtes. EL vastutab selle eest, et vägivalla ohvriks langenud naistel oleks EL’is liikumisvabadus ning seejuures on tagatud nende kaitsemeetmete rakendamine.

-       Vägivallatsejate VASTUTUSELE VÕTMINE – Prosecution

Astutavate sammude eesmärgiks peaks olema hoolsuskohustuse põhimõtte rakendamine, millega rõhutatakse vägivallatseja vastutust toimepandud vägivalla eest ning kõigile vägivalla ohvriks langenud naistele ligipääsu tagamist õigusemõistmisele ning hüvitistele. Kõigile naistele sõltumata nende migrandi staatusest, perekonnaseisust või eluasemele omatavatest õigustest, tuleks tähelepanu pöörata ning neid tuleks õiglaselt kohelda vägivallatsenud mehe politseile ülesandmisel ning samuti uurimise ja süüdistuse esitamise ajal.  Vägivallatsejatele suunatud programmid ei tohiks mingil juhul vähendada summasid, mida eraldatakse vägivalla ohvriks langenud naiste tugiteenustele ning nad ei tohiks mingil juhul asendada kriminaalvastutust ja karistusi. Nende väljatöötamisel tuleks lähtuda feministlikust perspektiivist ning neid peaks rahastama vägivallatseja või riik. Nende lõppeesmärgiks on ohvrite turvalisuse tagamine. Meeste vägivalla puhul naiste vastu tuleks täie rangusega kasutada seadusega ettenähtud karistusi ning kohtunikke, kes määravad mehest vägivallatsejale ebaõiglaselt väiksemaid karistusi, tuleks rangelt karistada. Initiimpartneri vägivalla puhul ei tohiks kasutada vahendust, kuna see viktimiseerib taaskord naist, asetades ta vägivallatsejaga kompromissi leidmisel ebavõrdsesse võimusuhtesse. Ühise eestkoste ning külastusõiguse puhul tuleks esmatähtsaks pidada naiste ja laste turvalisust. Kõik liikmesriigid peavad meeste vägivalla ohvritele tagama asjakohaste hüvitiste miinimumtaseme.

-       Ohvritele/kannatanutele teenuste osutamine – Providing services

Astutavate sammude eesmärgiks peaks olema liikmesriikide julgustamine, et nad teeksid kättesaadavaks erinevad teenused, mis vastavad naiste erinevatele vajadustele ning et seejuures püütakse tagada teenuste osutamise võimalikult kõrge tase, järgides kõigi asutuste puhul rahvusvaheliste kvantiteedi- ja kvaliteedistandarditele[60] põhinevaid juhiseid ja ettekirjutisi ning tehes koostööd naisorganisatsioonidega.[61] Niisugused teenused peavad sisaldama konkreetselt naistele mõeldud üleriigilisi ja kohalikke tugitelefone, kergesti ligipääsetavaid ja nõuetekohaseid varjupaiku, vägistamisohvrite keskusi, arsti- ja õigusabi, majanduslikku turvalisust jne. Kvaliteedistandarditele vastamiseks peavad naistele mõeldud teenused seadma eesmärgiks naiste jõustamise, individuaalse lähenemise ja probleemilahenduse ning olema sootundlikud ja spetsialiseeritud.

- PARTNERLUS kodanikuühiskonna organisatsioonidega - Partnerships

Astutavate sammude eesmärgiks peaks olema naistevastase vägivallaga võitlevate valitsusväliste organisatsioonide rolli tunnustamine ning nende ja ametiasutuste koostöö edendamine poliitikate ja meetmete väljatöötamisel, elluviimisel, jälgimisel ja hindamisel. See hõlmab valitsusväliste organisatsioonide vastava tegevuse piisavat ja püsikindlat rahastamist.

EWL kutsub EL’i ja tema liikmesriike üles töötama välja tõenduspõhiseid, terviklikke ja koordineeritud poliitikaid, mis hõlmavad paljusid eri meetmeid, alates siduvatest õigusaktidest kuni teadlikkuse tõstmise kampaaniateni ning eraldama neile pikaajalisi ja piisavaid inim- ja rahalisi ressursse. Meeste vägivalda naiste vastu tuleks käsitleda materiaalõiguse kõigist aspektidest: tsiviilõiguse aspektist, rakendades heastusmeetmeid, lähenemiskeeldusid, hüvitusi, eestkostet/külastusõigust/turvatunde loomist perevägivalla juhtudel; kriminaalõiguse aspektist, lülitades kõik meeste vägivalla vormid kriminaalkoodeksisse, käsitledes neid kuritegudena ning rakendades jurisdiktsiooni, karistusi ja meetmeid, kriminaalkuritegude koosseisu, raskendavaid asjaolusid jne; menetlusõiguse aspektist, rakendades kuritegude uurimist, kaitsemeetmeid, õigusabi jne; tuleks muuta varjupaigaga seotud õigusakte; tuleks luua spetsialiseeritud politsei- ja uurimisüksused, tuleks tuua spetsialiseeritud kohtud; haiglates tuleks luua naiste- ja lastevastase vägivalla ennetamise osakonnad jne. Selles osas tuleks kõigis liikmesriikides ja EL’is kasutada naistevastase vägivalla õigusakte käsitlevat ÜRO juhendmaterjali.[62]

Meeste vägivalla osas naiste vastu palub EWL EL’i:

·         töötada välja Euroopa tegevuskava naistevastase vägivallaga võitlemiseks;

·         töötada välja õigusaktid, sealhulgas Euroopa direktiiv naistevastase vägivalla kõigi vormidega võitlemiseks;

·         tagada siseriiklike ja rahvusvaheliste poliitikate kooskõla;

·         koguda andmeid, viia läbi uurimusi ja töötada välja poliitikaid;

·         kuulutada välja Euroopa aasta naistevastase vägivalla kõigi vormide kaotamiseks;

·         tegelda teadlikkuse tõstmise ning haridusprogrammidega;

·         tugevdada naisorganisatsioone;

·         koostada sootundlikke eelarveid;

·         paluda liikmesriike töötada välja siseriiklikud tegevuskavad võitlemaks kõigi meeste vägivalla vormidega naiste vastu, seada sisse andmekogumine, tegelda teadlikkuse tõstmise ja haridusprogrammidega, tugevdada naisorganisatsioone ja koostada sootundlikke eelarveid.

Kolmandatest riikidest pärit naistega seoses kutsub EWL EL’i ja tema liikmesriike üles:

·         tagama varjupaika taotlevatele naistele õigust läbida varjupaiga taotlemisega seotud protseduurid, tuginedes seejuures ÜRO põgenike ülemkomissari ameti (UNHCR) koostatud soolise võrdõiguslikkuse juhistele rahvusvahelises kaitses ja ÜRO põgenike ülemkomissari ameti juhistele põgenike kaebuste kohta seoses seksuaalse sättumuse ja soolise identiteediga;[63]

·         tagama, et sisserändega,  sealhulgas perede taasühinemise ja tööalase rändega seotud õigusaktid annaksid naistele iseseisva juriidilise staatuse maksimaalselt ühe aasta vältel nende saabumisest;

·         tagama, et kõigile naistele sõltumata nende õiguslikust seisundist tagatakse efektiivne kaitse ning anda kõigile meeste vägivalla üleelanud kolmandate riikide kodanikest naistele elamisõiguslik staatus.

Naiste seksuaal- ja reproduktiivtervise ja –õigustega seoses tuleb denonsseerida kõik piiravad protokollid ja ühepoolsed deklaratsioonid, mis on lisatud Euroopa Liiduga ühinemise lepingutele  Iirimaa, Malta ja Poola puhul.

Prostitutsiooniga seoses väidab EWL, et strateegiad ja poliitikad, mis seavad eesmärgiks prostitutsioonist vaba Euroopa, peavad olema mitmetahulised ning suunatud prostitutsiooni erinevatele osapooltele:

·         Prostitutsiooniga tegelevad isikud: Lõpetada igasugused repressiivsed meetmed prostitutsiooniga tegelevate isikute suhtes ning nende sissetulekute maksustamine; rakendada tõhusaid poliitikaid, mis pakuvad konkreetseid alternatiive kõigi jaoks, kes tahavad prostitutsioonist väljuda; viia ellu prostitutsiooni ennetamise ning vastastikusel austusel põhineva seksuaalkäitumise kujundamise programme; teha lõpp tingimuslikkusele seoses prostitutsiooniga tegelevate välisriikide isikutele elamislubade andmisega; tagada, et prostitutsiooniga tegelevaid meeste vägivallast teatavaid naisi koheldakse kaebuse esitamise protsessis võrdselt ning neile tagatakse ligipääs õigusemõistmisele ja kohtutele.

·         Prostituutide kasutajad: kuulutada ”seksiteenuste” ostmine kuriteoks; korraldada prostituutide kasutajate vastutusele rõhuvaid ja neid hukkamõistvaid kampaaniaid; viia ellu prostitutsiooni ennetamise ning vastastikusel austusel põhineva seksuaalkäitumise kujundamise programme.

·         Prostituutide vahendajad: mõista hukka kõik prostituutide vahendamise ja kupeldamise vormid ning mitte lubada nende dekriminaliseerimist.

·         Ühiskond ja riigiasutused: viia ellu prostitutsiooni ennetamise poliitikaid; edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkuse alast haridust; avada prostitutsiooni tegelikku sisu ning murda stereotüüpe.